Arvamus perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõule

2. september 2022

Sotsiaalministeeriumile

02.09.2022 esitas Lastekaitse Liit arvamuse perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõule.

Kokkuvõte arvamusest

Olles esitanud mais 2022 Riigikogu sotsiaalkomisjonile arvamuse perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõule 619 SE (kiri 1-8-2/22/21), jääb Lastekaitse Liit viidatud arvamuses väljendatud põhimõtteliste seisukohtade juurde, rõhutades jätkuvalt vajadust:

  • kehtestada edaspidi lapsetoetuse suuruseks 100 eurot iga lapse kohta, sõltumata, kas ta sünnib oma perre esimese, teise või kolmandana;
  • indekseerida mitte ainult lasterikka pere toetus, vaid ka lapsetoetus, mis mõjuks toetavalt igale lapsele Eestis;
  • panustada rahvastikukriisi lahendamise seisukohalt universaalsele lähenemisele, st toetada tuleb kõigi laste sündi ja kasvamist (alates esimesest lapsest).

Liit osundab oma arvamuses, et on positiivne, et käesoleva eelnõuga tõstetakse pikalt ebakohaselt väiksena püsinud üksikvanema lapse toetust, ning indekseerimisel võetakse ühtluse tagamisel aluseks riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõike 6 alusel kinnitatud indeks. Samas avaldab Lastekaitse Liit nördimust, kuna käesolev eelnõu ei taga Eestis iga lapse võrdset kohtlemist, st lapsetoetuse suurus jääb hoolimata tõusust jätkuvalt esimese ja teise lapse toetuse puhul 20 eurot väiksemaks kui kolmanda lapse puhul, ning indekseeritakse vaid lasterikka pere toetust.

Vastavalt ÜRO Lapse õiguste konventsioonile on erinevustest hoolimata laste õigused ühesugused. Kõigil lastel on õigus võrdsele kohtlemisele. Sõltumata mitu last või mitmendana laps perre sünnib ja millises Eesti omavalitsusüksuses ta kasvab, on toidukaubad ja bensiin kõigile peredele võrdse hinnaga. Ebavõrdsus ja ääremaastumine on olnud aastakümneid Eestis suureks probleemiks. Eriolukorrale ja sellele järgnenud piirangutega kaasnes ebavõrdsuse suurenemine laste vahel veelgi, sh ilmnes tehnoloogiline ja süvenes hariduslik ebavõrdsus. Muuhulgas olid digivahendite ja -oskuste puudumise tõttu lastel eriolukorra ajal ebavõrdsed võimalused saada osa haridusasutuste jt lastega tegelevate organisatsioonide poolt pakutavast. Seega peab riigi eesmärgiks olema ebavõrdsuse vähendamine, mitte ühiskonnas lõhede suurendamine.