Korduma Kippuvad Küsimused

Vastavalt lastekaitseseaduse § 27-le, on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest, kohustus viivitamatult teavitada kohaliku omavalitsuse üksust või lasteabitelefonil 116 111. Kui lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus ei ole teada või seda ei ole võimalik välja selgitada, tuleb teade abivajavast lapsest viivitamata edastada selle kohaliku omavalitsuse üksusele, kus laps viibib.

Vastavalt lastekaitseseaduse § 31-le on kohustus hädaohus olevast lapsest teatada hädaabinumbrile 112 kõigil isikutel, kellel on olemas vastav teave. Hädaohus olev laps on laps, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist.

 Loe lähemalt siit!

Lapse ees-ja perekonnanimi kuuluvad lapse identiteedi juurde ja üldjuhul vanemate abielu lõppemisel lapse perekonnanime ei muudeta. Kui lapsevanem seda siiski soovib, peab soov olema põhjendatud. Vanem peab oma põhjendatud sooviga pöörduma kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse poole. Lastekaitsetöötaja eestkosteasutuse esindajana on kohustatud ära kuulama asjasse puutuvad osapooled ja tegema otsuse lapse huvidest lähtuvalt.

Perekonnaseaduse kohaselt tuleneb ülalpidamiskohustus põlvnemisest. Ülalpidamist on õigustatud saama alaelaine laps ning laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Perekonnaseaduse kohaselt saavad vanemad omavahel kokku leppida viisis ja ulatuses, kuidas eemal elav vanem ülalpidamiskohustust lapse suhtes täidab.

Kui omavahel kokkuleppele ei jõuta, saab vanem pöörduda kohtusse elatise kindlaks määramiseks.

Elatise määramisel lähtub kohus lapse vajadusest ja kummagi vanema varalisest seisundist, kuid igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Alaealise dokumendikohustus riigipiiri ületamisel:

• Euroopa Liidus (EL) on välispiiri ületamisel laste dokumendikohustuse osas kehtestatud sarnased nõuded täiskasvanutega st EL ja Schengeni liikmesriikides kehtib põhimõte „igal inimesel oma reisidokument“. Alaealise isikliku reisidokumendi kohustus ei laiene Euroopa Liidu liikmesriikidest Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile ning Iirimaale. Samuti ei puuduta see reisidokumente, mille on välja andnud riigid väljaspool Euroopa Liitu.
• Eestis kehtivate õigusaktide kohaselt Eesti riigipiiri ületamiseks ei ole vaja omada täiendavaid dokumente (volikirju), kuid tulenevalt alaealise piiratud teovõimest võib piirikontrolli teostav ametnik kontrollida piiril tema vanema (seadusliku esindaja) nõusoleku olemasolu. Vanem võib oma nõusoleku esitada lihtkirjalikus vormis. Ka võivad mõne teise riigi piirivalvurid nõuda täiendavaid dokumente. Soovitame alaealisele lapsele kaasa anda käsikirjas loa, kus on kirjas vanemate kontaktandmed ning enne välismaale reisimist pöörduda sihtriigi välisesindusse ja täpsustada nõuded dokumentidele.
• Alla 15-aastasel välismaalasel ei pea olema reisidokumenti, kui ta sõidab Eestisse, viibib Eestis ja sõidab Eestist välja isiku saatel, kelle reisidokumenti on kantud tema nimi, sünniaeg, viisa või elamisloa või elamisõiguse andmed, juhul kui välismaalasele kehtib Eestis viisakohustus, elamisloa või elamisõiguse omandamise kohustus ja foto. Foto ei pea olema kantud saatja reisidokumenti, kui alaealine on alla seitsmeaastane. Elamisloa või elamisõiguse andmed ei pea olema kantud saatja reisidokumenti, kui alaealisel on kehtiv Eesti Vabariigi poolt väljaantud isikutunnistus (ID-kaart) või elamisluba tõendav dokument.
• Alaealisel välismaalasel, kellel puudub seaduslik alus või kehtiv reisidokument Eestisse sisenemiseks ning kes soovib taotleda Eestis varjupaika või ajutise kaitse alusel elamisluba, lubatakse Eestisse siseneda pärast varjupaigataotluse või ajutise kaitse alusel elamisloa taotluse politseiasutusele esitamist.

Lapsendada saab üksnes lapse huvides ning ainult alaealist last, kelle vanem(ad) on andnud lapsendamiseks nõusoleku, on surnud või kellelt on ära võetud hooldusõigus. Lapsendamise otsustamisel selgitatakse välja lapse arvamus ja soov. Lapsendamise kohta leiate hulgaliselt informatsiooni MTÜ Oma pere kodulehelt www.omapere.ee. Lapsendamisest saab lähemalt lugeda ka sotsiaalkindlustusameti kodulehelt, samast leiab ka lapsendamisega tegelevate spetsialistide kontaktid.

Teil tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, juhul kui lastekaitsetöötajat vallas või linnas ei ole, siis sotsiaaltöötaja poole, et anda teada laste olukorrast kõnesolevas peres. Lastekaitse-(sotsiaal)töötaja peab oma ametikohustustest tulenevalt olukorda kontrollima, ning vajadusel vastavad abinõud laste abistamiseks ja vanema toimetuleku toetamiseks kasutusele võtma.

Teil tuleb pöörduda lapse elukoha- või enda elukohajärgse omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kelle tööülesannete hulka kuulub vanemate nõustamine lapsesse puutuva vaidluse puhul. Lastekaitsetöötaja ülesanne on selgitada vanematele lapse õigusi ja vanemate õigusi ja kohustusi. Lastekaitsetöötaja kaudu on võimalik saada ka infot nõustamisteenuste kohta (psühholoogiline nõustamine, pereteraapia), mis aitaks kaasa lapse suhtes vajalike kokkulepete saavutamiseks.

Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel võrdsed õigused ja kohustused lapse suhtes. Perekonnaseaduse (§ 143 lg 1) kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

Perekonnaseaduses ei ole sätestatud, mil viisil tuleb lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata. Ainukeseks kriteeriumiks vanema ja lapse suhtlemiskorra määramisel on lähtumine lapse huvidest.  Lapse huvides oleks muidugi parim, kui vanemad suudaksid omavahel kokkuleppele jõuda, kuidas toimub lapse suhtlemine eemal elava vanemaga. Kuid alati ei ole see võimalik.
Kui vanemad ei suuda ise kokku leppida, mil viisil võtab vanem, kes lapsega koos ei ela, osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtleb, saab vanemate vahelist kokkulepet aidata sõlmida kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja.
Kui kokkulepet ka siis ei leita, saab vanem pöörduda kohtusse avaldusega määrata lapsega suhtlemise kord.

Perekonnaseaduse kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma eest. Hooldajana on vanemal kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Kuid Eestis ei ole seaduse tasandil määratud vanust, millest alates võib last üksi koju jätta. Kuna seaduseandja ei ole täpsemaid nõudeid kehtestanud, siis eeldab ta, et iga lapsevanem mõistab lapse vajadusi ning tagab lapse turvalisuse ja toetuse vastavalt lapse eale ja võimetele/oskustele.
Seetõttu on oluline lapsevanematele anda järjepidevalt teadmisi, et nad suudaksid tajuda oma lapse vajadusi ning lähtuksid igapäeva situatsioone lahendades neist sõltuvalt lapse east ja toimetulekuoskustest. Turvalist keskkonda ja tuge vajavad kõik lapsed sõltumata vanusest, kuid väikelapseeas on eriti oluline täiskasvanu füüsiline kohalolek.
Koolieelses eas last üksi koju jätta ei tohiks. Lapsed on loomult uudishimulikud ning sellest tulenevalt võivad nad pahaaimatult sattuda endale ohtlikesse olukordadesse.
Vanema või mõne teise lapsele turvalise täiskasvanu lähedalolek annab lapsele ka emotsionaalse turvatunde, mis on lapse arenguks väga oluline. Lapse keskendumisvõime arenemiseks on oluline, et vanem on olemas, kui laps vajab oma tegevuses abi. Ööseks ei tohiks üksinda jätta ka vanemaid lapsi, kuid koolieelikut kindlasti mitte.
Lapsevanem peab läbi mõtlema olukorrad, kus ta ise ei saa lapsega koos olla, et organiseerida vajalik järelevalve. Kas siis jagada kohustust teise vanemaga või kasutada lähedaste või professionaalide (lapsehoidjad) abi.

Loe siit ka Õiguskantsleri arvamust selle kohta, kas last võib üksi koju jätta.

Vastavalt perekonnaseadusele võib kohus vanema varalise seisundi muutumisel vanema nõudel elatise suurust muuta.
Perekonnaseaduse kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
Kohus võib otsustada elatise suurust vähendada alla miinimummäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Lapse ees- ja perekonnanimi kuuluvad lapse identiteedi juurde. Nimeseaduse kohaselt antakse lapsele eesnimi vanemate kokkuleppel. Kui Eestis on antud nimi aktsepteeritud ja kasutusel nii poistel kui ka tüdrukutel, siis ei ole mingit põhjust, miks lapsele omaseks saanud nime muuta.