Vägivalla mõju lastele on palju sügavam ja pikaajalisem, kui me tihti arvame. Lapse üks peamisi emotsionaalseid vajadusi on turvatunne, mille tagab hooliv kasvukeskkond ja usalduslik suhe oma elu lähimate täiskasvanutega.

Vägivaldsed kasvatusmeetodid – näiteks lapse löömine või löömisega ähvardamine, karjumine, kärkimine või alandamine – röövivad lapselt turvatunde. Kui laps kasvab karistamishirmus, mureneb samm-sammult tema enesekindlus ja -austus ning kahaneb usaldus täiskasvanute vastu.

Mind narriti ja mõnitati koduse olukorra tõttu ka koolis. Olin väga ebakindel, allasurutud, uskusin, et mu elu ei ole midagi väärt. 15-aastasena katsetasin enesetappu, õnneks jäin elama, aga nende aastate mõjust hakkan taastuma alles nüüd, keskealisena

/Toomas/

Lapsed õpivad eeskuju kaudu ning nähes vanemaid konflikte lahendamas jõupositsioonilt ja hirmutades, on suur tõenäosus, et see kandub edasi laste endi käitumisse. Harjumus lahendada arusaamatusi ning suhelda teisega jõupositsioonilt on muster, mida saab kaasa võtta mänguväljakule, kooli ja hiljem ka täiskasvanuellu.

Ka uuringud näitavad, et füüsilist karistamist kogenud lapsed puutuvad enam kokku koolivägivallaga, rikuvad tõenäolisemalt seadust või satuvad sõltuvusse alkoholist või mõnuainetest. Hirmul ja karistusel põhinevat kasvatust saab seostada Eesti inimeste vaimse tervise probleemide, ulatusliku lähisuhtevägivalla ja koolikiusamisega.

Seetõttu on oluline, et me ei jääks ükskõikseks ka selle vägivalla suhtes, mis meid ennast otseselt ei puuduta. Iga laps väärib turvalist lapsepõlve ja selle eest seistes loome me turvalisemat ühiskonda meile kõigile – nii täna kui ka tulevikus.

Last ümbritsevad täiskasvanud, nii lapsevanemad kui ka õpetajad, on uuringute alusel väga suures stressis ja läbipõlenud.

Näiteks selgus Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli koostöös valminud uuringust, et iga viies täiskasvanu on ärevushäire riskis, iga neljas täiskasvanu depressiooniriskis. Õpetajatest on kogenud läbipõlemist lausa 92% ja pidevalt kurnatud 23%.

See tähendab, et lapsed on nii kodus kui koolis ümbritsetud täiskasvanutega, kes kogevad ise raskusi ja tegutsevad sageli oma toimetuleku piiril. Katsumustest koormatud täiskasvanuil pole pahatihti aega ega energiat lapse jaoks vajalikul määral olemas olla ning selle tagajärjed on lastele rasked. Praxise 2018. aasta uuringust on näha, et iga kolmas laps tunneb end üksikuna ja iga neljas laps tunneb, et tal pole oma murest kellelegi rääkida.

Selleks, et olla lapsele toeks ja eeskujuks, on täiskasvanul hädavajalik esmalt oma vaimse tervise eest hoolitseda ning omandada praktilisi võtteid intensiivsete emotsioonide ja konfliktsete olukordadega toimetulekuks.

Samuti on hädavajalik õpetada neidsamu võtteid lapsele. Ning kõige olulisem: lapsevanemal tuleb võtta regulaarselt aega, et oma lapsega päriselt ühendust luua, ta ära kuulata ning talle asju rahulikult lahti rääkida.