Perevägivallast rääkides peame rääkima ka perekonnavaidlustest
28. detsember 2023
Anne Haller, MTÜ Lapsed lähisuhtevägivallas
Käes on jõulude ja aastavahetuse aeg. On saanud omamoodi kurvaks tavaks, et sellistele tähistamistele järgnevad kokkuvõtted selle kohta, kui palju perevägivalla teateid politsei pühade jooksul sai. Järjest sagedamini rõhutab politsei nendes kokkuvõtetes ka seda, et perevägivalla puhul vajavad alati abi ka selles peres kasvavad lapsed ning seda sõltumata sellest, kas nad olid otsesed kannatajad, nägid juhtunut pealt või viibisid eemal. See teeb heameelt, kui sedavõrd võika nähtuse puhul nagu perevägivald üldse sobib sellist sõna tarvitada.
Ilmselt ei teki meil kellelgi küsimust, miks räägib perevägivallast just politsei. On väga hea, et see tundub meile nii loomulik. Samas on oluline teadvustada, et see pole alati nii olnud – veel 30, aga võib-olla isegi 20 aastat tagasi ei olnud politsei sekkumine ja perevägivalla suhtes kriminaalasja alustamine meie jaoks sugugi nii enesestmõistetav. Üsna samamoodi ei tundu meist paljude jaoks praegu enesestmõistetav, et perevägivalla ja eriti perevägivallas kasvavate lastega seoses tuleks meil tingimata rääkida ka tsiviilasjadest.
Perevägivallas kasvavad lapsed vajavad tsiviilasjades suuremat tuge
Lihtsustatult öeldes on tsiviilasi kohtuasi, mis tuleneb mingist eraõiguslikust, st eelduslikult võrdsete poolte vahelisest suhtest ja kus omavahel vaidlevad inimesed ja/või äriühingud või muud juriidilised isikud. Perevägivallaga võib kaasneda väga erinevaid tsiviilasju, töövaidlustest lemmiklooma jagamiseni, aga tüüpilisemateks tsiviilasjadeks on perevägivalla puhul lahutus, erinevad varaga seotud küsimused, sh vara jagamine ja lastega seotud vaidlused. Need viimased on vaidlused, kus otsustatakse nt selle üle, kumma vanema juures laps pärast vanemate lahkuminekut elab; kummal vanematest on õigus otsustada, millises lasteaias, koolis või huviringis laps käib ja millist arstiabi laps saab; kas ja kuidas laps vägivalda tarvitanud vanemaga suhtleb ning kas ja kui palju elatist lapsest lahus elav vanem lapse ülalpidamiseks maksab. Juriidilises keeles öeldakse nende kohta hooldus- ja suhtlusõiguse ning elatisvaidlused.
Mitme aasta jooksul naiste tugikeskuse juristina töötades ja perevägivalla ohvreid lastega seotud tsiviilasjades esindades nägin, et paljudel juhtudel tunnevad perevägivalla ohvrid just nende vaidluste menetlemise ja lahendamise tõttu, et riik ei kaitse neid perevägivalla eest piisavalt. Karistusõiguslik reaktsioon perevägivallale ehk see, et teise vanema või lapse enda suhtes vägivaldselt käitunud vanemat karistatakse tingimisi või mõistetakse ta mõneks kuuks vangi, on kahtlemata oluline, ent mõjutab nii täiskasvanud perevägivalla ohvri kui perevägivallas kasvanud lapse elu edasist käiku siiski võrdlemisi vähe. Küll aga mõjutab nii täiskasvanud ohvri kui lapse elu olulisel määral see, kui palju vägivaldselt käitunud vanem pärast vägivaldse suhte lõppemist nendega kokku puutub ja nende elu üle otsustada saab. See aga sõltub suuresti just ülal viidatud vaidlustes tehtavatest lahenditest. Just need määravad, kas perevägivald saab jätkuda ka pärast seda, kui pere enam koos ei ole, ning kas laps kasvab vägivallamustrisse niimoodi sisse, et kannab selle või vähemalt selle mõju edasi ka oma täiskasvanuikka. Sest just seda sellekohased teadusuuringud meile kinnitavad: lapsena vägivaldses peres kasvanud lapsel on kordades suurem risk sattuda pere- või seksuaalvägivalla ohvriks ka täiskasvanueas või, vastupidi, tarvitada täiskasvanuna ise oma lähedaste suhtes vägivalda[1]. Lisaks võib vägivaldses peres kasvamine negatiivselt mõjutada lapse täiskasvanuea tervist ja elukäiku – suurenevad nii tõenäosus kogeda täiskasvanueas erinevaid psüühikahäireid[2] kui ka risk alkoholismi, depressiooni, sõltuvushäirete või suitsidaalsuse väljakujunemiseks ning südame- ja veresoonkonna haigustesse haigestumiseks[3].
Liiga politseikeskne lähenemine jooksutab perevägivalla mõiste sisust tühjaks
Kuidas me siis saaksime riigina perevägivalla ohvreid, sh lapsi tsiviilasjades perevägivalla vastu paremini kaitsta? Ja kas see on üldse võimalik, arvestades eespool toodud tsiviilasja definitsiooni, mille kohaselt on see eraõiguslikust suhtest tulenev ning eelduslikult võrdsete poolte vahel peetav vaidlus, kus riigil kohta ei tohiks olla? Olen veendunud, et on. Veelgi enam, on mitmeid märkimisväärse mõjuga samme, mille astumine ei nõua isegi mingeid muudatusi kehtivas õiguslikus regulatsioonis.
Esimese sammuna aitaks tsiviilasjades perevägivalla vastu senisest tõhusamalt astuda see, kui me astuksime sammu edasi suhtumisest, et perevägivald on (ainult) politsei asi. Perevägivalla liigselt karistusõiguse keskne käsitlus viib praegu liiga paljudes lastega seotud perekonnavaidlustes selleni, et kui perevägivalla suhtes pole politseile avaldust esitatud või pole sellise avalduse suhtes kriminaalmenetlust alustatud, siis ei peeta perevägivalla väitele suurema tähelepanu pööramist vajalikuks ka tsiviilasja menetluses. Halvimal juhul peetakse sellekohaseid väiteid lausa valekaebusteks. Või teistpidi, leitakse, et kui kriminaalmenetluses on juba perevägivalla toimepanijat karistatud, on teema sellega n-ö maas ning tsiviilasjas polegi tarvis perevägivallale uuesti tähelepanu pöörata. See viib olukorrani, kus perevägivalla ohvrid tunnevad, et neil justkui polegi võimalik perevägivalla tõttu riigi poole pöördumisest „võita“ − ükskõik, kas nad pöörduvad politseisse või mitte, võib perevägivald kui „politsei asi“ jääda laste üle peetavas vaidluses tähelepanuta. Arvestades, et perevägivallana mõistetakse igasuguseid füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise ja majandusliku vägivalla akte, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel (naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk nn Istambuli konventsiooni art 3b), on see lausa paradoksaalne. On ju peres sündinud lastega seotud vaidlus vaat et kõige tihedamalt perekonnas või koduseinte vahel toimuvaga seotud vaidlus üldse. Lisaks ei arvesta kirjeldatud karistusõigusekeskne lähenemine perevägivallale, et Eestis on kriminaalkorras reeglina karistatavad üksnes konkreetsed teod. Perevägivald on oma olemuselt aga pigem käitumismuster, mis seisneb ohvri, sh laste oma võimule allutamises ning mida moodustavatest tegudest võivad vaid üksikud (kui üldse) olla kriminaalkorras karistatavad. Seega, nähes perevägivalda üksnes või peamiselt politsei pärusmaana, jooksutame me perevägivalla mõiste lõppkokkuvõttes oma sisust tühjaks.
On üsna tõenäoline, et karistusõigusekesksest perevägivalla käsitlusest sammu edasi astudes leiame end olukorrast, kus korraga tundub lastega seotud tsiviilasjades olevat ehmatavalt palju perevägivalda. See omakorda võib kergesti tekitada mõtte, et kõik need väited perevägivalla kohta ei saa olla tõsi. Saavad küll. Kas just päris kõik, aga suurem osa neist küll. Vaadake meie statistikat. Nii Eurostati kui Statistikaameti vastavalt 2021. ja 2022. aastal läbiviidud uuringute järgi on paarisuhtes psühholoogilist, seksuaalset või füüsilist vägivalda (sh ähvardusi) kogenud 41%, s.o natuke vähem kui pool Eesti naistest. Sama Statistikaameti uuringu järgi on lisaks paarisuhtes vägivalda kogenud ka 33% ehk kolmandik meestest. Politsei- ja Piirivalve eelmise aasta üheksat kuud hõlmava statistika järgi olid 40 protsendil nendeni jõudnud lähisuhtevägivalla juhtumite puhul sellega seotud lapsed. See kõik näitab, et meie ühiskonnas ongi ehmatavalt palju perevägivalda ja selle keskel kasvavaid lapsi. On ainult loogiline, et seda kohtab ehmatavalt palju ka lastega seotud perekonnavaidlustes. On aeg seda ka nendes vaidlustes märgata ja sellega tegeleda.
[1] Franchino-Olsen, H., Christofides, N., Woollett, N., Fouche, A., Silima, M., Thurston, C., Monaisa, K., Meinck, F. (2023). Conducting Violence Research Across Multiple Family Generations and with Young Children: Findings from a Mixed-Methods Pilot Study in South Africa. International Journal on Child Maltreatment. https://doi.org/10.1007/s42448-023-00157-w.
[2] Felitti V. J., Anda, R. F., Nordenberg, D., Williamson, D. F., Spitz, A. M., Edwards, V., Koss, M. P., Marks, J. S. (1998). Relationship of childhood abuse and household dysfunction to many of the leading causes of death in adults. The Adverse Childhood Experiences (ACE) Study. American Journal of Preventive Medicine.14(4), 245-58. doi: 10.1016/s0749-3797(98)00017-8 ja McLaughlin, K. A., Lambert (2017). Child trauma exposure and psychopathology: mechanisms of risk and resilience. Current Opinion in Psychology, 14, 29-34. doi: https://doi.org/10.1016/j.copsyc.2016.10.004
[3] van der Kolk, B. (2020). Keha peab arvet : aju, vaim ja keha traumast paranemisel. Tallinn: Tänapäev.