Meediakajastus | Postimees: Viie lapse ema jõuluajast: «Küsimus on kingisaaja vajaduste märkamises»

Kingisoovide taga on lood ja lugude taga on vajadused

“Olen veendunud, et teeme lapsele parima kingituse siis, kui märkame tema soove ning mõistame tema tegelikke vajadusi. Et näha laste soovide taga unistusi, peame täiskasvanutena oskama kuulata,” ütleb viie lapse ema Triin Lumi.

Kingivalimises on Triinul kuhjaga kogemust, sest lisaks oma viie lapse kingikotile aitab Triin täita nende laste jõulusoove, kes ei saa elada oma päritoluperes. Triin töötab SEB Heategevusfondi tegevjuhina ja korraldab 15. aastat „jõulusoovide puud“ – projekti, milles heade inimeste tehtud annetuste eest soetatakse igale turva- ja asenduskodus elavale lapsele tema igatsetud jõulukink. Nende aastate jooksul on Triin Lumi kinkimise üle palju mõtisklenud. Esimestel aastatel näis hea, et üldse on võimalik kingitusi teha, praeguseks on aga keskmes laste vajaduste märkamine.

„Mäletan üht välismaa tsirkusegrupiga tehtud koostööprojekti, kuhu oli kaasatud 300 last. Nagu nipsust olid meie ees kinke jagavad jõuluvanad. Mulle tõusis klomp kurku: kas nii lihtne ongi kinke teha, vaja on vaid raharessurssi?” jagab Triin Lumi heategevusfondi algusaegade kogemust. Vaimustus oli aga üürike. Õhinal avasid lapsed kingipakke ja Triin Lumile jäi silma üks umbes 12-13-aastane poiss, kelle elevusega avatud pakis oli väike pusle, mille soovituslik vanus oli umbes viis.

„See oli silmi avav kogemus,” meenutab Triin Lumi. „Sel hetkel ma tabasin: kui lihtne on teha „lihtsalt midagi”, selle asemel et teha midagi, milles on sügavust ja tähendust. Küsimus ei ole kingituste kinkimises, vaid kingisaaja, tema unistuste ja vajaduste, päriselt märkamises. Kingi avaja silmis on ühtlasi nõutult küsimus, kas sa mõtled minu peale, kas sa mõtled, mis on minu soovid? Kas sa küsisid, mis on minu igatsus?“

Suhet loov detektiivitöö

 Iga kingisoovi taga on lugu ja iga loo taga enamasti vajadus, rõhutab Triin Lumi korduvalt, sageli pole aga lapsed need, kes oskavad oma väljaöeldud soovis peituvaid vajadusi mõtestada. Triin Lumil on meeles lugu kahest vennast, kellest üks soovis kingiks ilmtingimata puldiga autot, teine kirjutas aga jõuluvanale, et soovib samasugust autot nagu vennal. Teise poisi tegelik südamesoov ei olnudki nii väga see konkreetset marki puldiauto, vaid võimalus vennaga koos mängida ning vajadus suurema kontakti järele.

Lapse soovinimekirjale on seega hea läheneda kui uudishimulik detektiiv, kes avastab kirja pandud sõnade tagant lapse sisemaailma. „Näiteks soovivad paljud teismelised kõrvaklappe ja meil, täiskasvanutel, on lihtne seda soovi hukka mõista: mis need teismelised käivad, klapid peas. Teisalt võivad olla kõrvaklapid vahend, mille abil noor saab võtta oma aega ja ruumi. Kui peres on näiteks mitu last ja pidevalt trall ümber, on kõrvaklapid võimalus oma mõtetega olla ja süveneda.“

Nii on paljude soovidega: võime küsida, miks vajab 16-aastane poiss head parfüümi, mõistmata, et see võib aidata tal sõprade hulka kuuluda või tüdruksõbra ees end enesekindlamana tunda. Ka kinkekaart võib olla mõistlik ja mõtestatud soov, sest aitab noorel iseenda vajadusi mõtestada ja otsuseid teha.

Viis kana ja hommikusussid

 Ükskord kirjutas Triinu väike poeg jõuluvanale, et soovib kingiks viit kana ja hommikususse. Ema esimene reaktsioon oli pisut hinnanguline: „Kuhu me need viis kana paneme, meil on juba 11 kana, me ei söö ju nii palju munegi. Ja sussides pole meil kodus ka tavaks käia, jookseme ju paljajalu ringi!“

Õnneks sai ta sõnasabast kinni ja asus arvamuse avaldamise asemel uudishimuga last kuulama. „Oluline oli küsida, miks sa neid susse vajad, ja olla vastuseks valmis. Laps vastas, et tal on hommikuunisena ärgates külm, ja mõnikord õhtuti duši alt tulleski kõhe. Ja kui ma kuulen lugu, et meil on vaja hommikususse seepärast, et meil on temperatuur jahe, võime kraadi juurde keerata. Punkt sellele lausele ei tule mitte siis, kui ma olen oma täiskasvanuliku nõuande andnud, vaid punkt tuleb pärast seda, kui olen teda kohalolu ja uudishimuga kuulanud ning küsinud, kas sain sinust õigesti aru.“

Mõnikord võib lapse soove märgates ja usaldades avastada midagi palju sügavamat kui see üks soovitud ese, näiteks tema ande või huvi, mida ta ei oska veel sõnastada.

Kord lapsega kasutatud asjade poes käies märkas Triinu 8-aastane poeg klaasist malelauda ja soovis seda endale saada. Esialgu laitis ema poisi soovi häälekalt maha, et siis hakkas tal leti ees häbi. „Ma olen kaltsukas, see malemäng maksab viis-kuus eurot, mu oma laps küsib mult malelauda ja mina hakkan jaurama…“ Malemäng ostetud, hakkas poisi huvi male vastu sedavõrd kasvama, et ta käib kolmas aasta maleringis. Eelmine aasta tõi jõuluvana talle malekella ja laps on mitmel korral aasta jooksul meenutanud, et see on ta lemmikkingitus – seotud tema hobiga.

Kingisoov kui kompass

 Lapse kingisoovi usaldamine ja sellega arvestamine ei tähenda samas seda, et iga soov on tähenduslik või laps peaks saama kõike, mida küsib. Ka lapse soovidega arvestades saab vanem last suunata ja otsustada, millise soovi taga on tegelik huvi või vajadus, ja valida pika vaatega kingid.

Triin Lumi toob oma elust näite: „Üks mu tütardest on loodushuviline. Ta käib loodusringis ja -laagrites, aga binoklit ei ole ta kingiks küsinud. Kuna ma aga tean, et tal on suur linnuhuvi, siis sain anda jõuluvanale vihje, kuidas loodushuvile jõudu juurde anda.“

Beebid ei sünni, silt kaelas, et palun vii mind kitarritundi või mulle meeldib korvpall. Vanemate võimalus ja ülesanne on märgata, mille poole last suunata, ja seda saab kinkide abil teha mõlemat moodi: näha kingisoovi taga tärkavat huvi või toetada juba olemasolevat huvi uute ideedega.

„Kui me mõnikord ütleme täiskasvanuna, et ah, seda last ei huvita miski või teda huvitab ainult klappidega arvutis istuda, siis ma mõtlen alati, kas oskame ise lapse huvide algeid märgata ja neid inspireerida,“ mõtiskleb Triin. „Mulle ei meeldi lause: lapsed ei oska rääkida. Arvan, et nad räägiks küll, aga meie ei oska sageli neid hinnanguvabalt ja kohaloluga kuulata. Tuhka pähe raputades ütlen, et mina teen seda küll oma lähedastega. Usun, et kui ma õpin oma tiinekat paremini kuulama, on tal kordades rohkem põhjuseid ka klapid peast ära võtta.“

Triin Lumi võrdleb lapse kuulamist sibula koorimisega. Ei saa oodata, et laps tuleks meie ette terviklooga ja mõtestaks oma tundeid ja vajadusi ise. Ka täiskasvanud vajavad sageli teise inimese peegeldust.

„Kui mina täiskasvanuna oma lugu jagan ja partner mind peegeldab, siis mu oma lugu saab selgemaks. Kui me aga ei ole lapse kõrval samamoodi, sest meil on peas oma lugu ja arusaam teisest inimesest, näiteks klappidega tiinekad teevad seda sihilikult või neid ei huvitagi midagi muud, ei olegi tal ka hinnanguvaba peeglit, mille kaudu oma lugu avada ja iseend avastada.“

Parim kink on kuulamine

 Ükskord jagas Triin Lumi teismeline tütar pikal autosõidul ootamatult üht keerulist kogemust. Kuna Triinu kaitsekäitumine on oma sõnul lahenduste pakkumine ja asjade ärakorraldamine, asus ta kiiresti tütrele soovitusi jagama, mida selle olukorraga võiks peale hakata. Sai aga vaid kaks ja pool lauset öelda, sest teda katkestas tütre pettunud hääl: „Ma teadsin, et sulle ei ole mõtet rääkida.“

Kodus sai Triin Lumi aru, et see katkenud ühendus oma tütrega vajab taasloomist, pani nooremad lapsed magama ja koputas tütre uksele, öeldes: „Kui sa oma lugu jagasid, tabas mind hirm, teadmatus, mure ja ma läksin tagasi oma „roomaja-ajusse“ ning asusin kaitsekäitumisena korraldama. Mõistan aga, et kui mina niimoodi korraldan, võid sina tunda, et su mure ei ole oluline. See, mida ma praegu teha oskan, on küsida: mida sa sel hetkel oleksid vajanud?“

„Et sa oleksid kuulanud ja mõistnud,“ vastas tütar.

Kuulamine nõuab aega

 Lahendusi pakkuda on lihtne, muret tühistada veel lihtsam, sest meil täiskasvanuna on ju kümneid ja kümneid kogemusi, mida oma elust olukorra „ravimiseks“ jagada tahaks. „Õnneks võtsin sel hetkel vastutuse enda osa eest ega öelnud lapsele sageli täiskasvanutele omaselt, et ta ise käitus valesti või et mina pakun abi, sina ei võta vastu,“ jagab Triin.

„Sageli ei ole me täiskasvanutena valmis oma „lugu“ kõrvale jätma. Tahame hoolivalt pakkuda lahendusi, sest arvame, et oleme ise väga kogenud ja teame, mida meie lähedane vajab. Tegelikult pole aga nii, et selle kogemused, kes on vähem kogenud, on vähemtähtsad.“

Kuulamine tähendab seda, et me paneme oma lood kõrvale ja võtame päriselt aega, et mõista oma partneri jagatut, isegi kui me temaga erineval meelel oleme. Päriselt kuulamine nõuab aga aega, kannatlikkust ja kuulamise harjutamist. Oluline on, et teine inimene kogeks meid nii, et ta on ära kuulatud ja tema lugu mõistetud.

Seda arvesse võttes on parim jõulukink, mida perele ja lähedastele teha saame, aeg iga pereliikme päriselt kuulamiseks, märkamiseks.