Meediakajastus | Postimees: “Eelolevad pühad tuletavad meelde, et abivajavast lapsest teavitamine on iga inimese kohustus”

Lastekaitse liit vahendas, et lastel ja noortel võib olla raske väärkohtlemisest rääkida, sest nad kardavad negatiivseid tagajärgi. Ka siis, kui laps abivajadust sõnades ei väljenda, on liidu teatel lapse käitumises viiteid, mis annavad märku sellest, et lapsega ei ole kodus kõik korras.

«Mõned situatsioonid hakkavad kohe silma ja kõrva. Näiteks kui kõrvalkorterist kostab alailma valju tülitsemist, laste peale karjumist ja nende nuttu, siis võib arvata, et kõik ei ole peres korras,» ütles lastekaitse liidu koostöö koordinaator Anneli Valner, soovitades sellistel juhtudel helistada Lasteabi telefonil 116 111.

«Selliseid teateid tuleb Lasteabisse küllalt palju. Ei tasu karta, et äkki valetate, sest pigem kahtluse korral ikkagi teavitada, kui lihtsalt vaikida ja asja mitte märgata,» sõnas Valner.

Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna ennetustalituse juht Mari-Liis Mänd möönis, et tänavu on kümne kuuga Lasteabisse pöördutud enam kui 14 000 korda ning seda rohkem kui möödunud aastal sama ajaga.

Sealhulgas on märgata laste pöördumiste kasvu – tänavu on abiliiniga võtnud ühendust üle 300 lapse rohkem kui eelmisel aastal sama ajaga.

Lapsed helistavad enda pärast

Viiendiku Lasteabi poole pöördumistest teevad lapsevanemad ja viiendiku lapsed ise. «Kõiki pöördumisi arvestades pöördutakse peamiselt lapse kasvatamise ja väärkohtlemise põhjustel. Lapsed aga võtavad Lasteabiga ühendust enamasti enda pärast, kuigi 355 last ehk 14 protsenti on sel aastal pöördunud, kuna on mures sõbra, trennikaaslase, klassikaaslase vm pärast,» rääkis Mänd.

«Laste peamised küsimused või mured on seotud vaimse tervise ja suhetega. Seda lapsevanematega, eakaaslastega. Vaimse tervisega seotud murede põhjused on mitmekesised ning neid võib mõjutada mitu tegurit. Mõned inimesed võivad kogeda vaimse tervise probleeme seoses keeruliste või ebakvaliteetsete suhetega, olgu siis peres, sõprusringkonnas või muudes keskkondades. Samuti mõjutavad lapse vaimset heaolu vanemliku toe puudumine või ebapiisavad vanemlikud oskused.»

Kuidas Lasteabi aidata saab? «Lasteabi aitab ja toetab päriselt,» kinnitas Mänd. «Pole harvad juhtumid, mil peetakse pikk vestlus mõne lapse või noorega, kes on sellel hetkel näiteks emotsionaalselt väga raskes seisundis, kuid vestlus Lasteabi nõustajaga pakub nii palju tuge, et aitab ära hoida halvima. Samuti pole harvad olukorrad, mil lapsed annavad ise teada, et nende kodus vanemad tülitsevad või kaklevad ja kohapeale on vaja kiiresti abi saata.»

Mänd selgitas, et kõigepealt selgitavad nõustajad välja pöördumise põhjuse, jagavad nõu ja juhiseid, kuidas olukorras toimida, ja aitavad koos pöördujaga leida murele parima lahenduse. Samuti selgitatakse, mis Lasteabisse saabunud infoga edasi tehakse.

«Info abivajavast lapsest saadame vajadusel lisaks kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kes saab hiljem lapsele/perele kodukohas abi ja tuge pakkuda. Kui on alust arvata, et vahetus ohus on lapse elu ja tervis, edastame info häirekeskusele. Kui info juba jõuab meieni, siis see on suur samm, sest siit saab hakata toimuma muutus,» ütles ta.

Keeruline pühade aeg

Enamikule peredele on pühad tore koosolemise aeg, kuid Lasteabisse jõuavad paraku just sel ajal kõige keerulisemad teemad. «Pereliikmed on kodusemad ja esile tõusevad suhteprobleemid, mis võivad lõppeda vägivallaga. Esineb tavapärasest enam laste hooletusse jätmist, mis on sageli seotud vanemate alkoholitarvitamisega. Samuti aktiveeruvad seoses pühade või vaheaegadega vanemad, kellel on lahendamata hooldusõiguse küsimused – tahaks ju iga vanem veeta pühad oma lastega, kuid kui omavahel on keeruline kokkuleppele saada, siis küsitakse nõu Lasteabist,» kirjeldas Mänd.

Lastekaitseseadus kohustab igaüht abivajavast lapsest teavitama. Oluline on teada sedagi, et andmekaitseseaduse järgi on kriitilises olukorras pildistamine ja filmimine lubatud – tuleb vaid tagada, et materjal ei satuks kõrvaliste isikute kätte, ning see pärast Lasteabile või politseile edastamist kustutada. «Meie jaoks on ääretult oluline, et inimesed julgeksid lapse abivajaduse kahtlusest teada anda, sest just nemad võivad olla need, kes on lapse jaoks sel hetkel määravalt olulised.»

«Kahtluse korral, kas laps võib vajada abi, ei tasu jääda ootama, et keegi teine asjast teada annab, vaid astuda ise esimene samm ja võtta ühendust kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga või pöörduda sotsiaalkindlustusameti Lasteabisse.»

Valner julgustas kõiki lastega kokku puutuvaid spetsialiste panema tähele ka väikesi märke lapse käitumise ja oleku juures. «Klassijuhatajal võiks olla oma klassi lastega lähedane suhe ja on väga hea, kui ta oma klassi laste eludega enam-vähem kursis on. Siis oskab ta märgata, kui midagi muutub – näiteks kui muidu aktiivselt huvitegevusest osa võtnud laps ei taha enam trennides ja ringides käia, hakkab tundidest puuduma, tema hinded muutuvad, laps on väsinud ja jõuetu, võib-olla kurdab tihti kõhuvalusid. Ka treenerid võiksid märgata, mis lastega toimub,» sõnas ta.

«Tegemist on üsna tunnetusliku küsimusega, aga üldiselt on nii, et kui sulle sisetunne ütleb, et asjad ei ole päris õigesti, siis tasuks kõigepealt lapselt endalt uurida, mis toimub. Loomulikult peaks seda tegema nelja silma all ja delikaatselt. Iga laps ei pruugi kohe avaneda.»

Ta lisas, et kui laps ei ole varem koolipsühholoogi või erapedagoogi juures käinud, siis on kõige parem, kui temaga räägib esimesena talle kõige lähedasem õpetaja. Tavaliselt on selleks klassijuhataja. Kogu jagatud infot tuleb käsitleda delikaatselt. Samas teatud teemadel, näiteks seksuaalse väärkohtlemise kahtlus, peaks lapsele andma selge sõnumi, et seda infot tuleb jagada nende inimestega, kes saavad last aidata.

«Kõik last puudutavad otsused tuleb teha nii, et ta seda teab. Ei ole hea, kui tekib olukord, et laps jagab oma muret ning siis hakkab asi kuidagi oma elu elama ja suured inimesed hakkavad midagi lapse selja taga korraldama. Jagatud mure tuleb hoida privaatsena ning kindlasti ei ole see asi, mida arutada õpetajate toas.»

Märgid sellest, et laps võib vajada abi

• laps on hoolitsuseta (pesemata, näljane, tal puuduvad ilmastikule vastavad riided);
• ta on tihti järelevalveta – näiteks hulgub hilisõhtutel üksi väljas või on pidevalt üksi kodus;
• tal on koolis probleemid, millega pere ei tule toime;
• ta on erivajadusega, kuid ei saa abi;
• tema käitumine on varasemaga võrreldes muutunud, ta ei tule toime oma tunnetega;
• ta on sattunud kiusuohvriks või on ise kiusaja;
• ta tarvitab sõltuvusaineid;
• tema kehal on vägivallamärgid, mis võivad jääda silma näiteks treenerile;
• tal on olnud suitsiidimõtteid ja ta vigastab ennast.

Kui nimetatud märgid on jäänud tähelepanuta, võib olukord edasi areneda ning laps ei vaja mitte enam ainult abi, vaid ta on hädaolukorras – ta on enda elu ja tervist ohustavas olukorras või ohustab tema käitumine teiste isikute elu ja tervist.

Sellises olukorras lapsest on kohustuslik teavitada kõigil, kel on vastav teave. Helistada tuleb häirekeskusesse telefonil 112.

Milline laps on hädaohus?

• järelevalveta väikelaps;
• kodust ära jooksnud laps;
• õigusrikkumise toime pannud laps;
• alkoholi- või narkojoobes laps;
• tugevalt alatoitunud laps;
• vägivalla ohvriks sattunud laps;
• ennast tahtlikult vigastanud laps;
• endalt elu võtta ähvardav või sellest pidevalt mõtlev laps.