Head mõtted on pool tervist

Kristi Märk

Laste ja noorte vaimsest tervisest räägitakse ja kirjutatakse palju. Valdavalt on nendeks rääkijateks ja kirjutajateks valdkonna eksperdid või lastega töötavad spetsialistid, teinekord ka lapsevanemad. Kuid millised on noorte enda mõtted? Kuidas nemad vaimse tervise ja heaolu teemasid näevad, mis lugusid räägivad ning milliseid lahendusi pakuvad?

Järgnevad mõtted on nopitud  8.–12. klassi õpilaste esseekonkursile „Head mõtted on pool tervist“ saadetud töödest. Konkursi korraldajateks olid Tallinna Lastekaitse Ühing ja Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Pane see telefon ära ja mine õue

““Joo vett!” “Ära vaata nii palju telefoniekraani!” “Veeda rohkem aega värskes õhus!” Need on laused, mida tänapäeva teismeline kuuleb tihemini, kui suudab järge pidada. Nii ütlevad sageli lapsevanemad ja õpetajad, kes ei saa nooruki vaimsest probleemist aru, kuid soovivad seda siiski ise lahendama asuda. Kõik eelnimetatud fraasid on aga vanad, pähe kulunud väljendid, mida on autoriteetsetel isikutel lihtne välja vuristada, kui pole midagi mõjukamat öelda. Neist kõige hullem on aga “Mõtle positiivselt,” just niisuguste mõtetega alustas oma esseed Triinu Liis.

Nimelt usub ta, et see positiivsust propageeriv hüüdlause on ülekasutatud sõnakõlks, mis ei lahenda teismeliste vaimseid probleeme, halvemal juhul isegi süvendab neid, sest kuulaja tunneb, et ei saa rääkijat usaldada tema pinnapealse reaktsiooni tõttu.
„Selle asemel, et pimesi öelda välja tühiseid fraase, prooviksin ennatliku arvamuse andmise asemel süveneda sellesse, mida kuulen. Nii nagu ehitajad ei pane majas seinu püsti, enne kui vundament valmis on, pole tõenäoline, et inimene hakkab automaatselt mõtlema häid mõtteid, kui tal pole soodumust nende tekkeks,” kirjeldab neiu,  kelle arvates on üheks lahenduse vundamendiks lähedastest inimestest tugisüsteem, kus armastus ja hoolivus annavad motivatsiooni ning alust leida positiivsust ja häid mõtteid enda seest loomulikul viisil.

Katastroofidest ebanormaalsete ilustandarditeni

„Tundub, nagu maailmas, kus hetkel elan, ei olegi võimalik optimistlikuna püsida, sest isegi kui täna oli rahulik päev, on juba homme kuskil uus ähvardav sõda või suurt elanikkonda kimbutav terrorirünnak. Tahaksin üle kõige keskenduda positiivsele, et leida motivatsiooni õppetööks ja hoolitseda kõige olulisema, oma tuleviku eest. Kuid iga loetud uudise või vaadatud internetipostitusega tõuseb õhku aga järgmine küsimus: kas minu generatsioonil üldse on tulevik?” mõtiskleb enda kirjatükis Katarina.

Ta on oma mõtetega „vaielnud“ nii kaua, kui tema arenev aju seda võimalikuks on pidanud, kuid on viimasel ajal hakanud välja kujundama uut mõtteviisi: ükskõiksust.
„Ma ei taha öelda, et olen ükskõikne õppetöö, maailmas toimuvate probleemide või kõige muu eelnevalt mainitu vastu. Tahan olla ükskõikne meediakajastuse suhtes,” täpsustab Katarina.

“Tahan elada õnnelikku elu. Tahan õppimisest rõõmu tunda ja mõelda ilusast tulevikust. Tahan uskuda, et maailm paraneb ja kunagi elan paremas ühiskonnas kui praegu. Suunan tähelepanu eemale kõigest katastroofilisest ja keskendun elu teguritele, mis on olulised praegu: õppetöö, trenn, tervislik eluviis, hobid jne. Võib-olla hävitavad kliimakatastroofid kogu planeedi Maa, kuid isegi, kui ma ei saanud oma tulevikku, elasin viimse hetkeni ambitsioonikat ja õnnelikku elu,” kirjutab neiu, kes oma essee viimase lausena tsiteerib Martin Lutherit: “Kui ka maailmalõpp tuleks homme, tahan ma täna istutada õunapuu.”

Olen ma liiga paks, liiga lühike, on mul piisavalt ilus kodu, miks keegi mind ei armasta?

„Olen vanuses, kus mina ning enamik sõpru ja tuttavaid on äsja saanud või peatselt saamas täiskasvanuks. Teismeeale iseloomulikud meeleolukõikumised peaksid olema juba läbitud faas. Samas ei saa ma ei ennast ega sõpru analüüsides lahti mõttest, et ühel või teisel viisil oleme vaimse poolega kõik hädas. Mentaalse tervise probleemidest, ärevusest ja hirmudest rääkida ei ole enam häbiasi. Pigem vastupidi, on raske samastuda eakaaslastega, kui ei tunne ärevust, ei karda esinemist ega rahvamasse, julgeb iga päev toast välja minna ja meelemürke ei tarvita,” loetleb Mirjam erinevaid vaimse tervise probleemidest põhjustatud olukordasid.

“Vaimse tervise häire võib alguse saada mõnest traumeerivast sündmusest lapsepõlves, mingist hetkest, mida inimene ise ei pruugi mäletada või võib küll mäletada, aga mitte kuidagi erilisena. Ei võetud lasteaias kunagi mängu, ühtäkki oli kodus isa asemel võõras inimene, koer jäi auto alla…, seda loetelu võib jätkata lõpmatuseni. Kurvastus vaibub, kõik on justkui korras. Aga äkki saab igati armsast, koolis hästi edasi jõudvast, mitmes huviringis osalevast ja muidu igati tublist lapsest teismeline, kes ei taha enam midagi teha, ei suuda magada, sportida, keskenduda ega ka õppida. Olen ma liiga paks, liiga lühike, on mul piisavalt ilus kodu, miks keegi mind ei armasta?” on ilmselt paljude jaoks tuttavad küsimused.

Mirjam ei tee enda kirjatükis saladust sellest, et ta ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on teinud suitsiidikatse või enesetapu. Samas usub ta, et sellise kurva noodiga ei saa lõpetada, kuna on kindel, et „elu väärib elamise vaeva“ ja on vaja see teadmine abivajajateni viia: „Olen arvamusel, et mistahes algatus, mis on suunatud hädasolija ausaks aitamiseks, on hea. Rõhk on siinkohal aususel. Mistahes kuulsus ja rahaline kasu ei tule arvesse.”

Essee lõpus kirjeldab ta ühte võimalikku lahendust: „Minu-ealistel võiks abi olla näiteks koolide juures vabatahtlikult tegutsevatest vaimse tervise klubidest, mille liikmelisus on kõigile avatud ja kus inimene saab kindlalt tunda, et teda tema tausta, arvamuste või perspektiivide tõttu kuidagi ei lahterdata ega hinnata. Iseasi on muidugi, kas viimane mõte kuulub utoopia valdkonda või oleks mingilgi moel kohe praegu teostatav.”

Väikeste igapäevaste sammude suur mõju

• „Paljud inimesed on oma elu, asjade ja kohustustega nii hõivatud, et nad ei naudi enam ega unista. Nad lihtsalt ei leia aega millekski. Kuid kui vaadata enda ümber, võib leida palju asju, mis rõõmustavad, näiteks ilus ilm või inimesed, kes meid ümbritsevad. On palju meeldivaid pisiasju, mis panevad naeratama ja mõtted eemale peletama. Oluline on neid hetki märgata.” – Anna Sofia
• „Tehes väikseid samme minapildi parendamiseks, on pikas perspektiivis muutused kolossaalsed. Pinged on elus pahatihti vältimatud, kuid neid saab maandada meditatsiooni abil. See annab võimaluse oma mõtetega istuda, lasta neil minna ja õppida väärtustama praegust hetke. Selle asemel, et olla oma mõtete küüsis või nende eest pidevalt põgenemas, aktsepteeritakse neid, ei sildistata, ja liigutakse edasi.” – Linda
• „Arvan, et vaimse heaolu parandamiseks pole tingimata vaja ainult professionaalset või meditsiinilist abi, oluline on ka inimese enda panus paranemisesse. Minu jaoks on stressirohketel aegadel suurimaks päästerõngaks ülesannete täitmisel organiseeritus.  Kui mahukaid koormaid jagada väiksemateks paladeks, võib mõni suur mure järsku tunduda hoopis pisikese ja kergesti lahendatavana. Tunnen end ise palju enesekindlamana ja rõõmsamana, kui saan tähtsad toimingud efektiivselt sooritatud ning koormus aina väheneb.“ – Nora
• „Kirjandusel on omad võlud, mida kohati ei suuda sõnadesse pannagi. Võimalus põgeneda kellegi teise maailma, kellegi teise mõtetesse, võimalus lugedes pageda, unustada ennast ning tagasi tulles avastada end uue, värskemana, on imeline. Mina kasutasin ära tolle võimaluse ning raamatu kaane sulgedes tundsin end elavamana kui varem, elavamana kui paari nädala eest.” – Saara
• „Väga tähtis on leida endale tegevus, millega inimene armastab tegeleda. Astuda korraks kooli- või töörutiinist välja, võtta aeg maha ja tegeleda oma hobiga. See aitab kasvõi ajutiselt muremõtteid unustada ja tuju parandada. Meeldiv tegevus ei pea üldse olema keeruline, mingit oskust nõudev nagu pillimäng, maalimine või mingi sport, vaid võib olla ka midagi palju lihtsamat. Näiteks kuulsale tšehhi heliloojale Antonin Dvořákile meeldis väga oma vabast ajast ronge vaadelda. Mina armastan muusikat ja kõike sellega seonduvat: kõik mu hobid on muusikaga seotud.” – Laura