Eesti laste raport ÜRO-le: kuidas lastel päriselt läheb?

Eeva Schneider, Triin Sooäär

„Kuidas Sul läheb, Eestimaa laps?” on küsimus, millele otsivad vastust paljud hoolivad lapsevanemad,  pühendunud eksperdid, kogenud õpetajad, laste heaolu spetsialistid ja poliitikud. Arvajaid on palju, aga kuigi küsimus oleks vormilt justkui lastele suunatud, esitame seda pahatihti kõigile teistele peale laste endi. Laps kipub olema neis teemades passiivne vaadeldav, kelle muresid kõik küll üritavad lahendada, aga kes ise saab lahenduste pakkumiseks märksa vähem sõna.

Pipraterad ja suhkrutükid

Isegi soovides laste häält kuuldavamaks teha, ei saa vastuseid otsida kergekäeliselt mõnest „lapsesuu rubriikidest“ või paarist lühiintervjuust, sest laste lood on keerulised ja sügavad ning ühe noore käekäigus olulised aspektid võivad peituda väga erinevates elu olukordades, mõjudes, suhetes ja kogemustes. Juba statistikagi ütleb, et lastel ei ole kerge, kuid seda, millised on suhkrutükid, mis marypoppinslikult pipraterad magusaks teevad, teavad kõige paremini noored ise. Suhkrutükiks võib noorte elus olla näiteks nii tunne ja teadmine, et täiskasvanud kuulavad, kui ka omaealiste hooliv keskkond, kus ei ole tõrjutust ja kiusamist. Kui lastelt uudishimuga küsida ja vastust tõesti tähele panna, ei ole neil varuks vaid tükike suhkrut, vaid täiuslik koogiretsept.

Neid piprateri ja suhkrutükke otsisid Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadikud koos Õiguskantsleri Kantseleiga terve aasta, et esimest korda ajaloos saata ÜRO poole teele Eesti laste koostatud raport.

Raporti kirjutasid päriselt lapsed ise paljudelt teistelt lastelt kogutud mõtete, tunnete, raskuste ja rõõmude põhjal. Selleks tuli kaasata Eestimaa erinevate huvigruppide lapsi ja noori, kes andsid väga mitmekesist sisendit. Nii valmis novembris 2023 väärtuslik sissevaade, kuidas Eesti lastel iseenda hinnangul läheb ning mis neile muret ja rõõmu valmistab.

Soov olla nähtud ja kuuldud

Mõnikord arvavad täiskasvanud, et noori ei huvita sotsiaalsetel teemadel kaasa rääkimine või –  halvemal juhul – et neid ei huvita eriti miski. Laste raportit koostades tuli aga välja vastupidine: pigem tunnevad lapsed, et neil oleks palju öelda, kuid kohti ja kanaleid selleks napib.

Lapse õiguste saadik Marta kommenteerib nii: „On oluline, et lastel ja noortel oleks võimalik kaasa rääkida teemadel, mis neid puudutavad. Minu arvates on praegu Eestis probleem see, et täiskasvanud ei võta noorte arvamust kuulda ja ütlevad neile, et sa oled veel liiga noor, sa ei tea veel elu kohta mitte midagi. Tihti ka oma vanemad ei kuula laste soove ega kuula nende arvamust.“ Ta rõhutab: „Minu arvates on äärmiselt tähtis, et igal lapsel oleks võimalus avaldada arvmust asjade kohta, mis neid päriselt huvitavad ja mille kohta nad tahavad arvamust avaldada. Ja vanemad  peaksid võtma aega, et lapse arvamust kuulata ja sellega arvestada.“

Palju sarnaseid arvamusi jõudis ka raportisse endasse. Näiteks väljendas raportis tsiteeritud laps: „Ma ei ole harjunud, et minu arvamust küsitakse. Tavaliselt öeldakse, mida peab tegema ja ma teen. Mõnikord ei taha teha, aga ikka teen. Vanemad ja õpetajad käsivad, neile ei saa vastu hakata.“ Ja teine laps tõi välja: „Lapsed ei saa piisavalt kaasa

rääkida suurte inimeste teemadel, nagu poliitika, üldised maailma teemad.“

Noori enim puudutanud teemad: turvalisus, usaldus, vaimne tervis

Pärast paljude laste arvamuste ja lugude kuulamist ning raporti kokkupanekut mõtisklesid Lastekaitse Liidu lapse õiguste saadikud, millised teemad neid raportis ennast kõige rohkem kõnetasid ning mis teisi lapsi kuulates südamesse läks. Väga mitu saadikut juhtis tähelepanu vaimsele tervisele kui Eesti noorte tõsisele ja lahendust vajavale valupunktile.

Nii näiteks rõhutas Inger-Paula: „Laste ja noorte vaimne tervis on minu jaoks üks olulisemaid ja raskemaid punkte raportis. Kuidas lapsi julgustada minema kellegi juurde oma murega? Meil on koolis küll koolipsühholoog, aga väga paljudel lastel on hirm, et koolipsühholoog räägib õpilaste asju edasi. Ta võiks olla esimene inimene, kelle juurde lähed, sest ta on kõige kättesaadavam inimene koolis üldse. Kuid noored ei julge. See on nii keeruline teema: kuidas koolipsühholoogid, aga ka täiskasvanud üldse, saaks tagasi võita laste usalduse?“

Sama teema puudutas enim ka Marilyni: „Minu jaoks oli kõige olulisem punkt raportis samuti vaimne tervis, sest lugedes neid lugusid ja vastuseid, mis me saime, on näha, et sellega on asjad ikka päris halvasti.“ Lahenduse üle mõtiskledes sõnab Marilyn: „Kõigepealt tuleks Eestis lastele teada anda, et on okei küsida abi. On okei öelda välja, et mul ei ole kõik okei, ma vajan abi. Ja seejärel tuleb see koht, et abi võiks olla kättesaadav. Olles ise aktiivne noor koolis ja nähes, kui katki on tegelikult õpilased, oleks ülioluline, et vaimse tervise abi oleks neile kättesaadav ja et oleks julgust öelda välja, et mul ongi raske ja ma vajan abi.“

„Minu jaoks on ka kõige olulisem vaimne tervis,“ tõi välja ka Elisabet. „Eestis on väga palju lapsi kellel on vaimse tervisega probleeme, kaasa arvatud mul endal. Oma kogemusest võin öelda, et kvaliteetse abi saamine on väga raske. Kui mul oli vaja psühholoogi, oli tasuta psühholoogidest ainus tasuta võimaus Rakveres. Õnneks on mu pere on piisavalt jõukas, et nad said mulle hea psühholoogi, kes töötas erakliinikus. See abi aga oli 80 eurot ning väga paljud pered Eestis ei saa endale lubada selliseid kulutusi. Abi peab tegema kättesaadavamaks või muidu halveneb noorte vaimse tervise olukord Eestis veelgi rohkem. Minu arust peaks riik rahastama rohkem seda sektorit, et igal lapsel oleks võimalus saada abi kiiresti, enda elukoha lähedal ja raha kulutamata.“

Vaimne tervis on väga otseselt seotud keskkonnaga, kus laps kasvab ja viibib, seda nii kodus kui koolis. Lapse õiguste saadik Mia-Ly rõhutas seost: „Minu arust on laste raporti kõige olulisem punkt turvalisus, sest lastel peaks olema igal pool turvaline, aga peamiselt tooksin välja kooli ja kodu keskkonna. Paraku tuli välja, et lapsed ja noored ei tunne turvatunnet ka enda kodus, kuigi kodu peaks olema kõige turvalisem koht neile – ja see on probleemne. Samuti on probleem, et kiusatakse koolis ja eriti see, kui õpetajad ei tee välja. Sellest saavadki muud raskused alguse.“

Raporti koostamise muljed ja kogemused

Mida noored oma sõnul lugematute eakaaslastega vesteldes enim õppisid ja mis üllatas?

17-aastane lapse õiguste saadik Aveli Heletuli võtab oma kogemuse kokku nii: „Ma puutusin kokku noortega, kellel on minust väga erinev taust, ning tutvusin tänu sellele meie ühiskonna mulle seni tundmatute tahkudega.“ Ta täpsustab: „Üks hea näide on sisukad vestlused eesti-vene noortega, kelle elust teadsin ma enne väga vähe, hoolimata sellest, et olen nendega väga noorest east alates ebatavaliselt palju kokku puutunud. Töötubade käigus hakkasin ma tajuma meie ühiskonnas olevat lõhet ning õppisin nägema sellega kaasnevaid probleeme. Olen edaspidi seda aina enam ja enam märganud, sest kui millestki juba tead, siis oskad seda ka paremini märgata e üks asi viib teiseni.”

Mia-Ly lisab: „Mina õppisin teisi inimesi ja lapsi rohkem märkama. Samuti tulid mingid Eesti elus rasked kohad paremini esile. Teadsin neid, kuid ei osanud neile nii palju mõelda, enne kui on veel kari lapsi, kes ütlevad sulle, et see on päriselt valesti.“

Lapsi on oluline kuulata olenemata nende taustast ja vanusest. Nii rõhutas lapse õiguste saadik Liine: Ka väiksematelt, lasteaialastelt tuleb väga adekvaatseid vastuseid.“