MEEDIAKAJASTUS I POSTIMEES: Mida ja kuidas rääkida lastega keerulistel teemadel?

Võiks arvata, et üksindustunne kimbutab enim täiskasvanuid, neid, kes elavad omaette, kel pole peret või seltskonda, kuhu kuuluda. Tegelikkuses tunnevad end üksikuna ka väga paljud lapsed – ja seda hoolimata sellest, et nende ümber on pereliikmed, lasteaia- ja koolikaaslased, õpetajad. Üksindus on lapse jaoks ängistav emotsioon, mis võib viia tõsiste vaimse ja füüsilise tervise vaevusteni. Praxise 2018. aasta uuringu alusel tunneb end üksildaselt iga kolmas eesti laps. See arv on ehmatav. Laste üksinduse vastu võitlemisel on esimene, võtmetähtsusega lüli lapse kontakt oma vanematega. Mitte üksnes koos olemine, kõrvuti igaüks oma asjade ajamine, vaid autentne suhtlus, mille kaudu laps õpib märkama ja väljendama oma emotsioone ja mõistma peredünaamikat.

Keerulised pereteemad

Mida keerulisemad on teemad, seda olulisem on need lastega avameelselt jutuks võtta, et laps poleks oma mõtete ja küsimustega üksi. Kuidas rääkida lapsega, et vanemad lähevad lahku või et vanaema ei saa enam terveks? Sotsiaaltöötaja, vaimse tervise ja kogemusnõustaja ning perelepitaja Kairit Lindmäe ütleb, et selgitusi vajab nii sõimeealine kui ka teismeline ning kõige halvem variant on see, kui mingil põhjusel peres tõsistest asjadest ei räägita. Kahjuks on väga levinud, et keerulistel teemadel ei ole vanemad lastega avameelsed – neid ilustatakse, pisendadatakse või vaikitakse hoopis maha. Põhjuseks võib olla soov lapsi halbadest tunnetest säästa, arvamine, et nad ei saa aru, on liiga väikesed või et mure ei puuduta neid. Näiteks on üks selliseid tabuteemasid on surm, mille lastele lahtimõtestamine põhjustab peredes raskusi, sest põlvkonnad ei ela enam koos ja surmaga puututakse kokku väga vähe. Samuti on väga keerulised teemad vanemate lahutus, pere majandusprobleemid või lähedaste rasked haigused.

Teemad ei küsi vanust

Lindmäe sõnul tuleb lastele valusaid teemasid seletada vanusest hoolimata: eakohast selgitust vajab nii 6- kui ka 16-aastane. „Vanemate lahutus on sageli selline teema, kus kiputakse eeldama, et laps saab ise aru ja näeb nagunii, mis toimub. Lapsele ei selgitata õigel ajal, mis tema vanematega juhtuma hakkab. Laps aga armastab mõlemat vanemat ja ta näeb, kuidas inimesed tülitsevad. Kui minnakse lahku, võib ta hakata arvama, et see toimus tema tõttu või et edaspidi ei ole tal enam kodu,“ selgitab Lindmäe. Lahti seletamata teemad võivad hakata last painama ja tekitada keerulisi küsimusi, mida ta ei oska jutuks võtta. „Lapsele peab selgitama elukorralduslikke muutusi, mis tema elus vanemate lahutusega kaasnevad, kuidas see teda mõjutab. Eluliselt oluline on lapsele kinnitada, et talle jäävad alles mõlemad vanemad, lihtsalt isa ja ema ei ela enam koos,“ räägib Lindmäe.

Pane end lapse kingadesse

Lindmäe soovitab mõelda nagu laps ja mõista, et tema elukogemused ei ole võrreldavad meie omadega. Kui laps ei saa mõnest situatsioonist aru, siis täidab ta selle tühimiku oma fantaasiatega. Näiteks kui ta kuuleb ema-isa riidlemas, võib ta arvata, et tema on süüdi, sest ajas lõunalauas piimaklaasi ümber. „Soovitan vanematel mitte eeldada, et laps ei saa nagunii aru või laps ei kuule. Need on olukorrad, kus pealtnäha süvenenult mängiva lapse juures sõbrannaga oma eraelu probleeme arutatakse või vanemad tülitsevad öösel, arvates, et laps ei kuule. Kuulevad küll  ja muretsevad, mis ometi toimub.“

Seda, mis vajab selgitust, tuleb mõelda just lapse vanusest lähtudes. Väike laps võib vajada seletusi olukordadele, mis meie, täiskasvanute, jaoks on sageli ilmselged. Näiteks võib tekitada arusaamatust ja küsimusi lemmiklooma surm, sest see võib olla lapse esimene kokkupuude surmateemadega.

Kuidas rääkida?

Keerulistest teemadest tuleb rääkida kindlasti nii, et lapsed ei tunneks omal vastutust suurte inimeste tunnete ees. „Selgita asju faktipõhiselt. Ütle, et keegi ei ole süüdi ema-isa lahkuminekus, vaid olukord on nüüd selline. Kirjelda, mida see muudatus elukorralduslikult kaasa toob. Kui lapse jaoks muutusi ei tule, siis räägi ka sellest. Kui lapsi aruteludesse kaasata, õpivad nad tulevikus ise konflikte lahendama. Kui aga mitte kaasata, hakkavad nad konfliktiolukordades vaikima,“ räägib Lindmäe. „Kõik lapse küsimused peavad saama vastuse. Pigem rääkida isegi rohkem kui liiga vähe. Selliseid koduseid teemasid ei olegi, mida ei peaks arutama.“

Ära valeta ega ilusta: ka väga valusatest teemadest peab rääkima nii, nagu need on. Kui näiteks lapse isa suri, ei tohiks isegi 3-aastasele valetada, et issi on pikal reisil ja tuleb kindlasti tagasi. Ei ole hea ka asju pisendada või vastupidi – liialt hirmutada. „Soovitan spetsialistilt või kas või internetist nõu otsida, kuidas rääkida keerulistest asjadest,“ ütleb Lindmäe.

Karjumine kahjustab

On kodusid, kus karjumine käib justkui elu juurde ning probleeme lahendatakse häälekalt tülitsedes. Vanemad karjuvad üksteise ja laste peale. Lindmäe sõnul on karjumine viide, et inimene ei tule oma emotsioonide toime – ta sõna otseses mõttes ei oska olukorras mitte midagi muud teha kui karjuda. Tal justkui puuduks piduripedaal. „Karjumine kahjustab ümbritsevaid väga tugevalt. Hea uudis on aga see, et on olemas tehnikad, kuidas karjumisega seotud käitumismustreid muuta. Lihtsalt tuleb lõpetada vabanduste esitamine oma karjumisele,“ ütleb Lindmäe. „Esiteks tuleb tunnistada endale, et ei oskagi käituda eeskujuliku vanemana. Ega meist keegi ei oska, sest manuaali me ju lastekasvatamisel ette ei saa, vaid õpime koos lapse kasvamisega.“ Edasi saab juba otsida abi ja nõuandeid, kuidas oma tunnetega toime tulema õppida.

Teismelisega suhtlemine

Teismelise toa uks võib olla kinni ja pealtnäha talle justkui ei lähekski korda pere siseelu, kuid Lindmäe sõnul ei ole see tavaliselt nii. Ei maksa eeldada, et nad on suured ja küll saavad ise kõigest aru või et neid üldse pereasjad ei huvita. „Teismelise sees on nagunii segadus, mis tingitud murrangulisest kasvuajast. Kui siia lisandub mure pereasjade pärast – vanemate lahutus, pere majanduslikud raskused, mõne pereliikme haigus vms – muutub teismelise niigi habras tasakaal veelgi hapramaks. Otsi mustreid, kuidas ta n-ö kätte saada. Näiteks kui ta on hommikul pahur, siis ei ole mõtet läheneda, et saada teada lihtsalt seda, kui halb ema olen,“ sõnab Lindmäe. „Mõni laps ei taha asjadest usalduslikult rääkida vanematega, kuid tal on turvavõrgustik või tugiisik – õpetaja, tädi, hea sõbranna. Väga hea, kui tal on selline turvainimene, kellega ta saab usalduslikult rääkida, aga hoiatan selle eest, et vanemad ei hakkaks uurima ja nuhkima, mis on nende vestluste sisu. Sellise tegevusega õõnestab vanem ainult suhet ja rikub ka lapse suhte usaldusisikuga.“