Lapsetoetused ei tohi muutuda insener Garini hüperboloidiks

Loone Ots, MTÜ Lastekaitse Liit president

Poliitikud vaevad taas lastetoetuste reformi poolt- ja vastuargumente. Aastakümne vältel on lapsetoetus jäänud samaks ja selle kasu last või lapsi kasvatava pere toimetulekule on seega järjest vähenenud. Elukalliduse taustal võib sellist toetust vaadelda hüperboolina: muutub kaduvväikseks, aga päris ära ei kao.

Täpset arvu esitades on lapsetoetuse põhimäär tänavu 9 eurot ja 59 senti. Kindlasti on seegi summa lapse jaoks teretulnud (esimese ja teise lapse kohta makstakse tema vanematele kahekordne lapsetoetuse põhimäär). Arvestuslik toidukorv maksis 2012. aasta II kvartalis aga 65 eurot kuus. Niisiis tagab lapsetoetus väikesele pereliikmele täisväärtusliku toidu miinimumi veidi enam kui üheks nädalaks. Kusjuures statistikud on välja arvutanud, et kõik lapse esmased vajadused nõuavad üle 200 euro kuus.

Lapsetoetus on vaid üks üheksast peretoetuse liigist. Riik on kehtestanud näiteks üksikvanema toetuse ja lapsehooldustasud, samuti lisatoetused kolme- või enamalapselistele peredele. Lapse ülalpidamiseks on need teretulnud lisad. Põhiraha peaks lapse jaoks leidma vanemad ise.

Ideaalis võtavad vanemad enne lapse sündi vastutuse tagada järeltulijale ise kõik normaalseks eluks vajalik. Nad on hinnanud oma ressursse ja teavad, et suudavad last nii toita kui kasvatada, arendada ja ühiskonnastada. Neil on selleks kavandatud nii aeg kui raha. Toimetulekuraskustes peresid aidatakse, kuni abi tarvis.

Avalikes väitlustes käsitletakse lapsele mõeldud toetust tihti kui vaesusega seotud meedet, teisisõnu ‑ aetakse see segi vaesustoetusega. Lapsetoetus ei ole siiski vaesustoetus.

Lapsetoetust määrates saadab riik ühiskonda signaali, et laps on riigile teretulnud, et iga laps on väärtus. Jagades lapsetoetust kõigile lastele, kohtleb riik oma tulevasi kodanikke võrdselt. MTÜ Lastekaitse Liidu seisukoht on jätkuvalt, et lapsetoetust, nimetame seda lihtsustatult põhitoetuseks, peab saama iga laps sõltumata vanemate hetkesissetulekust.

Lapsetoetus peab laste kaudu tugevdama lapsevanema vastutust ja riigi kohustust, aitama hoida tasakaalu lapsevanema ja ühiskonna huvide vahel. Tõstes lapsetoetust, näitab riik, et väärtustab mitte ainult last, vaid ka perekonda, aga samas ka ühiskonda. Laste lahterdamine toetuste andmise või andmata jätmise kaudu ainult suurendab ühiskonna kihistumist. Põhitoetusele võib lisada diferentseeritud toetusi, mida jagatakse vajadus-, mitte õhinapõhiselt.

Iga toetuse eesmärk on edendada ühiskonna üldist heaolu. Need on riigi tuleviku garantiid. Rahapaigutused lapse heaks ei tohi muutuda insener Garini kõikepurustavaks hüperboloidiks.

Probleemiks jääb, kuidas arvutada lisatoetusi õiglaselt ja pädevalt, milline peaks olema lisamäärade skaala, kuidas tagada, et need ei muutu fiktiivseteks. Veel tähtsam on küsimus, kuidas ikkagi jõuab (lisa)toetus just konkreetse lapseni. Ükski praeguseni pakutud lahendus ei ole läbini õige ega vale. Vaevalt annab lapse ja lastega pere heaolu parendada vaid üht, olgugi õiget meedet rakendades. Riigi lapsepoliitika on õige siis, kui ta julgustab kodanikke saama rohkem lapsi – ja mitte liiga hilises eas. Riigi sotsiaalsed garantiid on positiivse iibe eeldus.

Lapse ühiskonnas kasvamise rõõm ja vaev on kompleksne. Riigi hooleks peab olema kindlustunne, et lapsevanemaks saades on sündivale kodanikule tagatud kodulähedane tasuta lastehoiukoht, kaugemas vaates hea kool. Et säilib last kodus kasvatava vanema töökoht. Et on tagatud arstlik järelevalve, mis hindab lapse tervist ning arengut varase märkamise ja ennetamise seisukohast. Hädavajalikud on riiklikult rahastatavad suvelaagrid, sh linnalaagrid. Kaaluda võiks riigi senisest suuremat abi noorte perede eluasemelaenude hüvitamiseks.

Kokkuvõttes tuleb laste heaks kindlasti eraldada senisest rohkem riiklikku raha, kuid mitte tingimata otsetoetusena vanemate pangaarvel. Me ei pea seadma eesmärgiks toetuste kahe-, kolme- või kümnekordistamist iseenesest, vaid hoolikalt kavandama, kuidas lisaraha kõige paremini laste heaks tööle panna.

Oluline, et lapsevanem või selleks pürgija näeks riigi tegude kaudu, et laps on Eesti jaoks tähtis ‑ ka siis, kui lastevanemad ei moodusta elektoraadi enamust. Vähene huvi lapse vastu väänab meie väärtuste karkassi, aga riik ilma väärtusteta on võimatu. Nagu ka riik ilma lasteta.