Ükski laps ei pea taluma vägivalda ega jääma õigeaegse abita!
23. veebruar 2021
22.02.21 andsime kommentaari Postimehe loole “Abiprokurör: lapsi väärkoheldi oskamatusest, mitte pahatahtlikkusest”. Ajal, kui artikli sisusse jõudis osa meiepoolsest arvamusest, olgu siinkohal ära toodud ka meie täispikk kommentaar.
Lastekaitse Liidu kolm muret
Lapse õigus vägivallavabale ja toetavale keskkonnale on üks kesksematest õigustest lapse elus, millest peavad osa saama kõik lapsed ilma igasuguste eranditeta. Erinevad uuringud kinnitavad, et lapsepõlves osaks saadud nii füüsiline kui vaimne vägivald põhjustab püsivat mõju isiksuse arengule, inimese tervisele ning tema heaolule ja toimetulekule. Kahju laste tervisele võib vaimse vägivalla puhul ilmneda alles aastate pärast.
- Lastekaitse Liit on seisukohal, et igasugune vägivald nii füüsiline kui vaimne on lubamatu, ning on mures, et hoolimata füüsilise karistamise keelustamisest 2016, ei pea paraku 36% täiskasvanutest laste füüsilist karistamist vägivallaks vaid kasvatusmeetodiks.
Hoiakute muutumine ühiskonnas nõuab kõikide osapoolte pikaaegset ja järjepidevat koostööd, sealhulgas vanemate toetamist laste kasvatamisel, tagades mh erinevate vanemlusprogrammide kättesaadavuse. - Antud taunimisväärse juhtumi puhul tuli laste väärkohtlemine väidetavalt vanemate oskamatusest laste vajadusi näha ja nende huvidega arvestada. Muret teeb asjaolu, et Praxise läbiviidud Lapse õiguste ja vanemluse uuringu 2018 kohaselt 52% lapsevanematest ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda, 26% ei ole söandanud abi küsida.
Vajalik on sotsiaalsüsteemi ja nt ka ohvriabi teenuste tervikuna laiem kommunikeerimine (sh vene keeles, lapsesõbralikus versioonis, lihtsustatud versioonis), et oleks garanteeritud ühiskonnas suurem teadlikkus abisaamise võimalustest. - Muret teeb ka asjaolu, et info väärkohtlemisest ei jõudnud varem lastekaitsetöötajateni. Erinevad uuringud on näidanud, et paljud lapsed ei räägi oma muredest kellelegi, sh Lapse õiguste ja vanemluse uuringust (2018) ilmnes, et iga kaheksas laps (12%) tunneb iga päev, et on üksik ning tal pole kellegagi oma murest rääkida. Sama muster esineb ka kiusamise puhul, kus ligi kolmandik lastest ei räägi kogetust kellelegi. Aga märkamine? Vastavalt lastekaitseseadusele on igaühel kohustus teatada abivajavast ja hädaohus olevast lapsest.
Vaja on jätkuvalt tõsta laste ja noorte teadlikkust lapse õigustest, kaitseteguritest ja abisaamise võimalustest. Samuti tõsta kogu ühiskonna teadlikkust, et lapsed ei jääks oma muredega üksi, ning igaüks meist märkaks abivajajaid õigeaegselt nii koolis, noorsootöös, tervishoiusüsteemis kui ka oma kõrval tänaval.
Lastekaitseseadus kohustab igaüht teatama abivajavast ja hädaohus olevast lapsest. Abivajavast või hädasolevast lapsest teata kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbril (politseisse) 112 või lasteabitelefonil 116 111.
Eestis on aeg lisaks märkamisele jõuda ka tegutsemiseni!