Meheks sünnitakse, isaks kasvatakse. Leho lugu.

Tere, Leho! Palun tutvusta meile oma peret: kes sellesse kuuluvad?

Tere! Tänaseks on meie pere vanemate laste iseseisva elu tõttu küll mõnevõrra laiali valgunud, aga veel mõned aastad tagasi oli meid kodus seitse. Abikaasa Katriniga (47) saime juba üsna noorelt kolm last: Kaili (27), Iisak (26) ja Markus (24). Kümme aastat hiljem jõudsid meie perre veel õde-venda Regina (16) ja Jaanek (18).

Meie esimesel kohtumisel ütlesid, et Sul oli soov isaks saada juba enne pruudi leidmist. Ma ei tea, kui tavapärane on, et varaküpse noormehe suur unistus on isakssaamine. Palun jaga meiega praegu, kui Sul vanust 47, mismoodi Sinul nooruspõlves see unistamine käis? Kui vana Sa siis olid ja kust selline sisemine soov tuli?

Arvan, et olin siis 16 ja kuigi tegemist ei olnud tõesti noore mehe klassikalise unistusega, kujutasin kaunis selgelt ette valget universaalkerega autot ning selle tagaistmel väikest sissemähitud imikut. Toona – kusagil aastanumbris 1989 – polnud veel autode tagaistmetel imikutoole ega isegi turvavöösid. Muide, niisugune valge universaalkerega auto anti mulle aastaid hiljem ka ühe tööandja poolt tõepoolest kasutada.
Kust selline igatsus tuli, ega ma täpselt teagi. Faasid, kus „minu isa on lendur“ ja „mina tahan kosmonaudiks saada“ olid ammu möödas ning päevakajalisem oli sõprade, meelelahutuse ja pidutsemisega seonduv. Seksiteemadele ei jõudnud ka kogu aeg mõelda, neid aegu tuli veel oodata. Arvan, et meie kodune perekonnamudel – eeskuju – oli ikkagi sedavõrd hea, tugev ja inspireeriv, et minugi unistused liikusid selles suunas.

Perekond Virma presidendi vastuvõtul

Ja siis tuli Sinu ellu väike tütar. Kas mäletad, mis emotsioonid Sind siis valdasid? Mida Sa sellest hetkest mäletad?

Mäletan väga selgelt oma pettumust, kui Viljandi Haiglas ultrahelis selgus, et ootame tütart. Üldse mitte seetõttu, et poeg oleks parem, vaid sellepärast, et polnudki kaksikuid. Sünnitus ei olnud kaugeltki kergete killast, nagu see tihti ikka juhtub olema. Mäletan, et kui valud olid kestnud juba kõvasti üle kümne tunni, ütles Katrin: „Ma ei kavatsegi seda last sünnitada. Lähme parem minema.“
Kui Kaili sündis, olin tohutult õnnelik ja kuigi kindlasti mingil määral pelgasin imiku haprust, ei kõhelnud ma teda kohe enda kätte võtta. See kõik oli väga võimas.

Leho, Sina leidsid oma kõrvale imelise naise, kellega olete nüüdseks koos elu rõõme ja muresid jaganud juba 28 aastat. Peale seda, kui teil oli juba kolm last kasvamas, leidsite aga, et perest on keegi puudu. Mis ajendas tegema otsust võtta oma perre südames sündinud laps? Mis andis tõuke?

Lapsed kasvasid ja ikka aeg-ajalt mõtlesime, et võiks ju neljanda ka teha. Esimese – tütre – järel tuli kaks poissi. Arutlesimegi, et vanemale tütrele oleks ju noorem õde väga hea ja tooks perre ka nii-öelda arvulise tasakaalu.
Samas olime kunagi ammu näinud Norras tuttavat misjonäride perekonda, kus lisaks oma kahele tütrele kasvas kaks Aafrikast pärit last. Olime toona ise väga noored, aga see läks südamesse.
Mõtlesimegi, et miks ise sünnitada, kui on vanemate ja perekonnata lapsi, kellel pole võimalust kedagi emmeks ega issiks kutsuda. Kõik see ja veendumus, et niisugused mõtted ning igatsus on antud ülaltpoolt, ajendaski meid lõpuks pöörduma lastekaitsespetsialisti poole.

Bioloogiliste laste puhul on rasedusperioodi pikkus ja kulg oma erinevate variatsioonidega meile tuttavam. Palun jaga teiste peredega, mis toimus teie peres „rasedusperioodil“, kui ootasite oma südames sündinud lapsi? Millised olid selle perioodi raskused ja rõõmud?

Rasedusega on see protsess võrreldav küll. Oli planeerimist, seejärel ettevalmistus ja enese harimine – PRIDE koolitus. Oma last ootajatele riik niisuguseid kohustusi ei sea, aga südames sündinud lapse kojutoomiseks on see eeltingimuseks, nagu ka kontroll, kas meie pere ja kodu on ikka sobilikud.
Julgen öelda, et niisugune ettevalmistus oli väga huvitav ja kasulik. Mõtlesin tihti, et oleks ma ometi seda varem teadnud, oleksin nii mõndagi ka oma bioloogiliste laste puhul teisiti teinud.
„Rasedus“ tervikuna kestis küll lausa ligi kaks aastat, seega märksa kauem, kui alguses lootsime. Samas oli lastel ja lähedastel piisavalt aega häälestuda. Kogu ootamine oli nii rõõm, ootusärevus kui ka raskus, ja kuud aina venisid ning venisid.
Ultraheliuuringut võiks küll võrrelda esmakohtumisega potentsiaalse lapsendatavaga. Mõnikord selgub ultrahelis üllatuslikult, et tegemist kaksikutega. Ka meil juhtus sarnane olukord. Ühe kaheaastase tüdruku tutvustamisel selgus, et tal on ka nelja-aastane vend, kes samuti vajaks kodu. Neid nähes oli minu esmane reaktsioon: need on meie lapsed! Nii saimegi endale need väheke isemoodi „kaksikud“.

Mina olen sotsiaaltööd õppides kohanud kahjuks ka lugusid lastest, kus tõdeti, et armastusest uues peres ei piisanud. Mõni laps on nii katki, et tema kaitsemehhanismist tulenev käitumine iseenda ja teistega võtab kasuperelt vahel kogu mõistuse ja jõu. Kuidas teil õnnestus siduda sünnipere ja kasupere ühtseks tervikuks?

Tõsi ta on: „ultraheli“ ei näita kaugeltki kõike. Laps, kes ei kasva mistahes põhjusel oma vanemate või vanemaga, on enamasti juba läbi elanud midagi traumeerivat.
Käitumisega oli ka meil palju raskusi. Kui vanem õde sai endale väikse mängukaaslase, siis vanemad vennad, kes enne ikka poisilikult omavahel kaklesid, leidsid enda kõrvalt järsku poisi, kellega arvestamine piiras nende senist vabadust. Arvutiaega jäi vähemaks ja nüüd pidid nad olema kellelegi eeskujuks.
Pingeid ja probleeme oli ikka, aga et vanemad lapsed olid peres juba olemas, aitas paljusid asju loomulikult võtta. Ning mingid asjad vastupidiselt olid väljakutseks just seetõttu, et uus laps ei olnud peres ainus.
Arvan, et meil aitas tasakaalu hoida pere ühtsus, lähedaste toetus ja Jumala arm.

Kui tihti te tundside, et ei saa lapsevanematena hakkama? Et mõistus ja jõud on otsas ning enam ei oska, ei taha, ei suuda?

Seda tuli ikka ette. Ma ei ole kindlasti uhke selle üle, aga kohati kahtlesin väga tõsiselt, kas üks neist kahest ikka sobib meie perre. Hakkama me vahel ei saanudki ega teadnud ka, mida teha. Ometi – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ju ikka saab.
Abitusetunne ei seondu ainult konfliktsete teemadega, vaid ka asjaolude ning võimalustega, mis meil siis kas olid või puudusid. Näiteks mõistsime juba ammu, kui tähtis oli uutele lastele kanda meiega ühist perekonnanime. Kahjuks aga – erinevalt lapsendamisest – eestkoste puhul perekonnanime muutmist ei lubata. Kuigi põhjused võivad selleks olla isegi arusaadavad, ei muuda see lapse igatsust ja soovi ka sellise näilise formaalsuse läbi oma uut identiteeti kinnistada.

Saan aru, et kõik teie lapsed ei kanna sama perekonnanime, mis on nii teile vanematena kui lastele raske. Ometi jääb see formaalsuse, mitte tahte taha kinni. Samuti tekitavad nii inimlikud kui majanduslikud ressursid ja nende piiratus paratamatult pingeid. Mis teid nendest raskustest välja tõi, mis aitas? Mida Sa oled aastate jooksul märganud teie pere puhul hästi töötamas?

Usk sellesse, mida me teeme, ja tahe. Rääkisime palju nii omavahel kui ka väga avatult laste endiga. Suureks toeks olid lähedased ja kogudus. Palju abi saime lapsendamisprotsessi ja selle järelteenustega seonduvaga Oma Pere MTÜst. Oleme teinud koostööd kohaliku lastekaitsega.
Kindlasti tegime ka palju vigu ja pole ju täit kindlust, et kõik eelloetletu hästi töötas. Aga ilma selleta oleks kindlasti palju raskem olnud.

Milles on Su abikaasa Sinu jaoks maailma parim?

Lisaks oma ilule ja kaunile naeratusele on minu abikaasa muidugi maailma parim kodu ja selle puhtuse hoidmises, imeliste toitude valmistamises ning laste eest hoolitsemises. Ta on hästi õrn ja tundlik, pannes tähele kõike, mida mina ei tuvasta. Ka taaskordset emadust võttis Katrin jällegi täie tõsiduse ja põhjalikkusega ning käis lastega läbi kõikvõimalikud arstid, taastusravid ja logopeedid.

Kui küsida Su abikaasalt, milles Sina kõige parem oled, siis mida ta vastaks?

Ta vastas, et ma olen kõige parem teiste tunnustamises, mängimises ja jäätisesöömises. Samuti olevat ma hooliv, tähelepanelik ja taktitundeline.

Perefoto aastast 2007

Teie pere 16-aastane pesamuna on veel kodus kasvamas ja ka vanemad lapsed käivad aeg-ajalt külas. Leho, mis annab Sulle energiat? Kuidas Sa kõike seda teha jõuad, mida teed (pere, töö, hobid)?

Eks see ole kooslus mitmest asjast ja allikast. Kes annab, sellele antakse. Kodust tagalat kindlustavad lapsed ja eeskätt muidugi abikaasa. Mina olen küll nähtav rohkem väljapoole, aga tema on see tegelik igapäevase enesestmõistetava ja musta töö tegija. Ja loomulikult on kõige üle meie usk Jumalasse: kui Tema on andnud meile kutsumuse, annab ta ka kõik selleks vajaliku.

Sinu esiklaps Kaili naudib juba ise lapsevanema rolli. Sinul aga on seda kogemust 27 aasta jagu. Mis on Sinu arvates laste kasvatuses muutunud? Kuidas on lapsed ajas muutunud?

Tundub, et muutunud pole midagi ja samas on seda ometi tohutult. Meie ei pidanud oma laste ees konkureerima põhjatu digimaailmaga. On rõõm ja eesõigus veeta lastega aega ning nendesse panustada, näha neid uusi asju õppimas ja kasvamas. See ei ole õnneks muutunud.

Mida on Sinu lapsed Sulle seni kõige rohkem õpetanud?

Lapsed on õpetanud märkama ja väärtustama väikeseid asju. Loomulikult olen õppinud kannatlikkust ja seda, et mida sa iganes teed, ei pruugi tulemust nii pea näha olla. Kõige enam aga seda, kui oluline on esikohale seada oma lapsi, perekonda ja kõiki neid, keda sa armastad.

Mis on Sinu jaoks lapsevanemaks olemise juures kõige olulisem? Mida soovid lastele edasi anda, pärandada?

Ole oma laste jaoks alati olemas ja kättesaadav. Hukka mõista on lihtsam kui mõista, aga püüa mõista. Isegi kui Sa ei mõista, toeta nii palju kui suudad. Ja see ei tähenda kõige aktsepteerimist, vaid seda, et laps teab, et ta saab Sinu peale loota.
Samas olen musternäide kaugeltki mitte täiuslikust lapsevanemast. Noh, aga lapsed vanuses nii üheksa kuni 23 teavad seda isegi…

Mis on need kolm asja/nippi, mida oma kogemustele tuginedes soovitad teistele isadele laste kasvatamises?

1. Armasta oma lapsi, ja kuigi pole tarvis oodata vastutasu – on ometi kõik, mida sellest saad, kingituseks.
2. Aeg, millal Sa oma lapsi tõepoolest suuresti suudad mõjutada, ei ole just liiga pikk. Tunne see ära ja panusta sellesse maksimaalselt: mitte kvaliteetaja, vaid eelkõige hoole, armastuse ja olemise mõttes.
3. Julge olla haavatav nii oma laste kui kaasa ees ja suhtes – me kõik oleme inimesed – ning räägi sellest, mida tunned, kuigi see on eesti mehe jaoks – vähemalt stereotüübina – suur väljakutse.

Leho Virmaga vahetas mõtteid MTÜ Lastekaitse Liit töötaja Ireen Kangro.
Suur aitäh Leho Virmale koos perega meile oma lugu jagamast!

Intervjuus mainitud MTÜ Oma Pere kohta leiate lisainfot: www.omapere.ee

Artikkel ilmus Sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projekti „Koostöös laste ja perede heaks“ meediakampaania raames. Kogu kampaania info ja seni ilmunud isade lood: lastekaitseliit.ee/isa