Esinejad - Arhiiv Lastekaitse Liit

20.novembril aitavad konverentsi juhtida ja läbi viia Kadri Valner ja Nikolai Kunitsõn.
Konverentsi avakõne peab aga sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.

Kadri Valner

Mina tahtsin väiksena saada kellassepaks. Võib olla seetõttu, et pidin õhtuti kindlal kellaajal kodus olema ja minu kojuminemise aeg jõudis kätte ikka siis, kui kõige põnevamad mängud olid pooleli ja sõbrad jäid veel välja. Aegajalt keerasin siis ise kella tagasi ja kurtsin kodus, et näe… masin on rikkis.

Võib olla oli kellassepaunistuse põhjuseks aga tavaline uudishimu selle vastu, miks ikkagi väikesed rattad ja kivikesed ühe aparaadi käima panevad. Uudishimulikkus ja teadmistejanu oli kodus igati soositud. Selles olen tänagi kindel, et küsimustele vastuste otsimine viib edasi.

Nikolai Kunitsõn

Mina pean ausalt ütlema, et mina ei mäleta, kelleks ma lapsena tahtsin saada.

Mingi mälestus on, et tahtsin olla meremees – nagu mu isa.

Astrounadiks ega kosmonaudiks ma saada kindlasti ei tahtnud. Politseinikuks ka mitte.

Ilmselt oli mu lapsepõlv nii õnnelik ja hea, et ma ei mõelnud tulevikule.

Konverentsil esinevad:

MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots

“Minu lapseunistus oli olla Tommy Weston. See oli ühe 1930. a lehesabas ilmunud ja tegelikult juba enne ilmasõda kirjutatud sopaka nimitegelane. Hakkaja tüdruk, kes ratsutas, sai hästi läbi Aafrika pärismaalastega ja käsitses revolvrit nii osavalt, et lasi miljonäri kuuel kõik nööbid eest, aga mehikese enda jättis terveks. Tommy, risitnimega Thomasina, oli selline poisitari tüüp nagu hiljem Pipi. Ja võitles nagu Pipigi nõrkade nimel.

Mul oli revolver ka. Ehituselt leitud roostes rauajublakas. Kandsin seda kleidivöö vahel, kui õue läksin. Olin kuueaastane.
Ükskord läksin raamatukogu harulduste osakonda ja otsisin lemmikraamatu üles. Oli ikka sopakas küll! Aga idee iseseisvast ja stereotüüpe eiravast naisest sobib mulle, siiamaani.”

Anne Kleinberg

“Minu unistus oli hakata suure pere emaks, saada koju telefon ja teha tööd kassa-aparaadiga. See on päris hästi õnnestunud.”

Anne Kleinberg’i ettekandest annavad aimu järgnevad küsimused:

Kuidas mõjub lastele vaimne ja kehaline karistamine? Missugused on tagajärjed?
Mille poolest erinevad need lapsed, kes on kogenud kehalist karistamist ja vaimset vägivalda nendest lastest, kes seda kogenud ei ole?
Kust läheb kehalise karistamise piir? Tutistamine? Käest sakutamine?

Merit Lage

“Lapsepõlves unistasin muidugi suureks saamisest. Mäletan soovi, et suurena oleks mul oma pere: mina , minu mees, lapsed ja koer. Ei mäleta mitut last soovisin, arvan, et praeguse kahega oleksin väikse Meritina rahul olnud. Unistasin veel, et peres võiks olla auto, soovitavalt punane žiguli. Žiguliga oleks saanud minna igal ajal mere äärde telkima või Tallinna Loomaaeda. Elukutsest oli ühel perioodil minu esimene valik kinopiletite kontrolör. Oleksin saanud kinos kõik filmid ära vaadata ja mõnda filmi koguni mitu korda. ”

Merit Lage ettekande peamised punktid:
Lapsega suhtlemine ja käitumine erinevates olukordades. Õpetaja lähenemisviis.
Kuidas peaks lasteaed reageerima, kui on kahtlus, et laps kogeb kodus kehalist karistamist?
Mis on õpetajate sekkumisvõimalused ja –viisid.

Terje Äkke

“Lapsepõlves elasin ma Kadriorus tillukese korteris vanas puumajas. Tagasi mõeldes meenuvad esmalt helged hetked – jalutuskäigud pargis, emaga nukuteatris käimine, isaga pimendatud köögis fotode ilmutamine, sirelilõhn, pannkoogimaitse, ahjus praksuv tuli ja akna all kasvavad tulbid. Soovisin meie perele elektripliiti ja vannutuba ning endale oma tuba nagu Liisal Bullerby Lastes. Kuni kolmanda klassini unistasin baleriiniks saamisest. Kui ma balletikooli ei läinud, otsustasin suureks saades õpetajaks hakata. Nüüdseks olen õpetaja olnud üle 20 aasta.”

Terje Äkke ettekandes uurime lähemalt järgmisi teemasid:
Õpilaste kasvatamine austuse ja hoolimisega.
Õpetaja-õpilase suhe ja jõu kasutamine selles suhtes?
Kuidas õpetajana tagada enda autoriteet nii, et siinkohal ei kasutata ühtegi võimalust jõu demonstreerimiseks?
Missuguseid meetodeid ja tehnikaid kasutavad õpetajad?

Miia Pitkänen, Soome Lastekaitse Keskliidust, unistas oma lapsepõlves nii: “My childhood dream was so difficult to find, but my biggest dream was that my family, me, my brother, mother and father and two cats could be happy together and when I was some years older my dream was to be nurse or teacher and later I found something more interesting: the field of social work and all interesting topics of childprotection. So nothing very special, but I was so ordinary child…”

“Minu lapsepõlve unistust oli raske leida, aga mu suurim unistus oli, et minu pere, minu vend, ema ja isa ja kaks kassi saaksid koos õnnelikud olla. Ja kui ma olin mõned aastad vanemad, oli mu unistuseks olla (meditsiini)õde või õpetaja, ent hiljem leidsin midagi palju huvitavamat: sotsiaaltöö valdkonna ja kõik huvitavad teemad lastekaitsest. Seega, mitte midagi väga erilist, aga ma olin ka nii tavaline laps…”

Miia Pitkänen’i ettekandes vaatleme Soomet:

80ndatel võeti Soomes vastu seadus, mis keelustas laste füüsilise karistamise. Tänaseks, 2015.aastaks, on antud seadusega üles kasvanud uus generatsioon, kellelt saab küsida – kuidas läheb? Kuidas läheb lastevanematel, lastekaitsetöötajatel ja noortel endil? On ju meie ühiskonnas veel levinud arusaam, et lapsed õpivad läbi vitsa. Ja võib-olla on meil Soome näitelt ka midagi õppida: kas midagi jäi tegemata või oleks ehk saanud paremini teha?

Joanna Karu

Täiesti siiralt ma ei mäleta, et mul oleks lapsepõlves olnud selline suur südamesoov või unistus. Mingil hetkel unistasin lauljaks ja näitlejaks saamisest, siis poni ja kutsika saamisest ja siis Michael Jacksoniga koos laval tantsimisest. Tüdrukute klassika. Väga selgelt mäletan aga seda, et juba üsna väikse lapsena, õhtuti enne magamajäämist, mõtlesin oma emale ja isale, oma õele ja vanaemadele ja soovisin neile head. Muidugi soovisin ka, et ma lasteaia jooksuvõistluse võidaksin või et koolis tunnikontrolli viie saaksin, aga see ei olnud nii tähtis. Tähtis oli see, et minu lähedastel hästi läheks, ning see ehk et oligi ja on ka senini minu suurim soov.

Konverentsil esinejate nimekiri täieneb. Samuti jätame endale õiguse muuta konverentsi kava ja esinejaid.

Ettekannete järgselt toimuvad ka arutelupaneelid.
Esimese bloki, kodu teemadel jagavad oma mõtteid:
Tõnu Ots, psühholoog ja MTÜ Lastekaitse Liit asutajaliige
Ly Kasvandik, Tervise Arengu Instituut
Kadri Järv-Mändoja, Perekeskus Sina ja Mina

Konverentsi teises osas – lasteaed ja kool – arutlevad:
Jürgen Rakaselg, Haridus- ja Teadusministeerium
Jete-Ri Jõesaar, Vanalinna Hariduskolleegiumi 11.klassi õpilane

Ühiskonna blokis lisavad ettekannetele mõtteid:
Ülle Madise, õiguskantsler
Igor Gräzin, Riigikogu liige
Mia Marta Ruus, Prantsuse Lütseumi õpilane

MTÜ Lastekaitse Liit konverentsi “Ära löö last – ka sõnadega” rahastab Hasartmängumaksu Nõukogu läbi Sotsiaalministeeriumi.