MEEDIAKAJASTUS I POSTIMEES: Vanemlusmentor: mida teha, kui laste kasvatamisel emotsioonid üle pea kasvavad?

Lastekaitse Liit tähistab sel aastal lapse õiguste kuud kampaaniaga „Räägi minuga“, milles võetakse fookusesse meie ühiskonnas levinud kasvatusmustrid. Kampaania ajendiks on ehmatav statistika: iga neljas Eesti täiskasvanu peab laste füüsilist karistamist paratamatuks ning iga viies lapsevanem karistab oma last päriselt füüsiliselt. Uuringud on hiljutised, seega pole tegemist haruldase jäänukiga minevikust, vaid meie tänapäevaga.

Vestlesime neil teemadel Tanel Jäppineniga, et uurida, kuidas luua ja hoida lapsega lähedast ja armastavat suhet ning mida teha, kui emotsioonid üle pea kokku jooksevad. Tanel Jäppinen on sertifitseeritud vanemlusmentor, nõustaja ja koolitaja, kelle sulest on ilmunud raamat „Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja tugev suhe“. Ta on lapsevanematele suunatud „Rahumeelse vanemluse“ podcast´i saatejuht ja juhib samanimelist Facebooki gruppi, kuhu kuulub ligi 28 000 eesti lapsevanemat.

 

Teekond rahumeelse vanemluseni

Tanel Jäppinenil on kolm last: kaheksa-aastane tütar, kuueaastane poeg ja ühekuune pesamuna, poiss. Enne vanemlusnõustajaks õppimist töötas Tanel müügialal keskastmejuhina. Kui aastaid tagasi ilmnes, et oodata on perelisa, tundis ta ühtaegu elevust ja ärevust. „Kui vaatasin täiskasvanud mehena lapsepõlve tagasi, siis mõistsin, et ei minu isa ega kasuisa olnud sellised isad, nagu ma tahaks oma lastele olla. Nemad olid „ajastutruud isad“, kes nägid oma ülesandena hoolitseda pere majandusliku toimetuleku eest, aga emotsionaalset ja sooja kontakti polnud kummagagi,“ meenutab Tanel Jäppinen. See arusaam viis Taneli enesearenguteele ja müügialased podcast´id asendusid laste- ja psühholoogiateemalistega. Kui esimene laps oli kahene, taipas Tanel ühtäkki, et ainult raamatulugemisest siiski ei piisa, sest lapsepõlves kogetud mustrid on tugevalt sees ja teooria praktikasse rakendamisega on tükk tegemist. Nii algasid Taneli vanemlusnõustamise õpingud.

 

Last kahjustavaid mustreid saab muuta teadlikkusega

Karistamisel ja hirmul põhinev kasvatus on meie ühiskonna taak, millega paljud tänapäeva täiskasvanud üles kasvasid. Mida teha, et sellest mustrist välja murda ja valida hoolivamad kasvatusviisid?

Taneli sõnul on muutust märgata, sest nooremad lapsevanemad on karistuse kahjustavast mõjust palju teadlikumad, kui oldi põlvkond varem. Mustrid ei muutu aga üleöö, sest need on alateadvusse juurdunud. „Endiselt on lapsevanemate seas suhtumist, et karistamine justkui tagab selle, et lapsest kasvab funktsioneeriv, kohusetundlik ühiskonnaliige,“ ütleb Jäppinen. Samuti toob ta välja vanemate enda eluraskused ja töökoormuse, mille tõttu on vanematel sageli lühike sütik. „Ega enamik vanamaid ei taha lapsi karistada. See juhtub siis, kui vanema mõistus on otsas ja ta ei oska enam midagi muud teha. Ema või isa on ise emotsionaalselt nii viimase piiri peal, et autopiloot võtab üle ja käivitub ürgne instinkt võidelda, põgeneda või tarduda. Lastega suheldes kipub täiskasvanul sageli rakenduma võitlemise reaktsioon, sest vanem on lapsest võimu poolest üle. Nii võibki vanem automaatselt kasutada liiga järske lähenemisi, ta kärgib, ähvardab, karistab.“

Kahjuks ei piisa mustrite muutmiseks aga vaid heast tahtest. „Kui me lihtsalt otsustame, et enam ei karista, siis sellest sageli ei piisa. Uut mustrit tagataskust võtta ei ole ja nii tuleb keerulises olukorras esile ikka vana, isegi kui oleme otsustanud, et ei taha enam last kahjustada.“

 

Kärkimise ja karistamise hind on kõrge

Mis lapsega juhtub, kui temaga alatasa pahandatakse, teda alandatakse või veel enam, kui last karistatakse füüsiliselt?

Tanel Jäppineni sõnul on hirmupõhine karistus laastav, sest mõjutab lapse turvatunnet. Kui inimesed, kes peaksid lapse eest hoolitsema, käituvad temaga liiga järsult, tekib lapses hirmureaktsioon. Kahaneb turvatunne ja see mõjutab otseselt vanema ja lapse vahelist suhet. Lapses võib tekkida trots, ta muutub mässumeelseks ega järgi enam meelsasti vanema juhiseid. „See on justkui nõiaring,“ väidab Tanel Jäppinen. „Vanem aina karistab, see tekitab lapses rohkem trotsi ja kui vanem muud ei oska, on ta veel järsem ning keerab karistustele vunki juurde. Ja nii läheb olukord allakäigu spiraali mööda.“ Mõju lapsele võib olla Jäppineni sõnul kahesugune: laps muutub kas mässumeelseks ja läheb trotsi täis või murtakse tema vaba tahe, laps muutub allaheitlikuks, kaotab kontakti iseendaga ega suuda end enam usaldada, et näiteks tulevikus ise otsuseid vastu võtta.

 

Piirid on lapsele hädavajalikud

Kahjuks on levinud müüt, et lapsekeskne ja rahumeelne kasvatus tähendab piiride mitte kehtestamist, sest piiri sisseseadmine ja hoidmine tekitab lapses negatiivseid emotsioone: kurbust, viha, pettumust. Tegelikult on vastupidi: piirid on nii lapse arengus kui lapse ja vanema vahelises suhtes üliolulised.

Tanel Jäppinen selgitab pereliikmete ülesandeid piiride hoidmisel: „Lapsevanema roll on seada asja- ja eakohaseid piire, mis hoolitsevad lapse tervise, turvalisuse ja ellujäämise eest ning aitavad ühiskonnas funktsioneerida. Samamoodi on oluline määratleda oma isiklikud piirid, et ühegi pereliikme vajadustest kodus üle ei sõidetaks. Lapse arenguline ülesanne on aeg-ajalt neid piire testida ja katsetada. Kui laps piire testib, on vanema ülesanne neid edasi hoida – ja nii, et see ei oleks karistav ega ähvardav või ei õõnestaks sidet lapsega. See aga ei tähenda, et piiride kehtestamine ei või tekitada lapses negatiivseid tundeid. Kui lapsele ei meeldi mõnd piiri hoida, on tema arenguülesanne oma emotsioone kogeda. Seejärel saab täiskasvanu aidata lapse emotsioonidest läbi, olles talle toeks.“

 

Ootused peavad olema eakohased

Kui laps oma käitumisega näitab, et ei suuda järjepidevalt mõnest piirist kinni pidada, võiks see olla signaal lapsevanemale, et laps ei oska. Laps ei hakka oskama seepärast piirist kinni hoida, et vanem seda nõuab. Esmalt tuleb piiri hoidmist lapsele õpetada.

Kui laps ei ole endiselt võimeline piirist kinni pidama, võib piiri kohandada. Tanel Jäppinen jutustas loo nõustamisele tulnud lapsevanemast, kelle laps ei jäänud kergliiklusteel jalgrattaga sõites enne ristmikku seisma. Ei aidanud rääkimine, selgitamine ega meeldetuletused, laps oli sõites selleks liiga elevil. Lahendusena loobus pere mõneks ajaks sõiduteede ääres rattasõitudest ning ühist liiklemist nauditi metsarajal.

On palju olukordi, mis ei muutu lapse ja vanema vaheliseks emotsioonide mölluks ühe korra, vaid sama muster kipub korduma päev päeva järel, olgu see siis toa koristamine, õppima hakkamine või õhtune magamaminek. Sellises olukorras saab täiskasvanu draamat ennetada ja järele mõelda, kus on iva ja mis läheb regulaarselt valesti. „Ma ei saa oodata lapselt teistsugust käitumist, kui keskkond, olukord ja minu käitumine ei muutu ning igal õhtul teen mina täpselt samu asju ja laps teeb täpselt samu asju. Mina küpse täiskasvanuna ootan, et lapse käitumine muutuks, kuid ma ise ei ole valmis midagi muutma. Peaksin olukorrale otsa vaatama ja mõtlema, milles on asi. Mida saan ma teisiti teha, et asi ei läheks nii, nagu on sageli läinud? Mida ma saaks täna teisiti teha, et lapses esile kutsuda rohkem koostöövalmidust,“ selgitab Jäppinen.

 

Lapse jonni taga on põhjus

Mõnikord kipuvad täiskasvanud võtma lapse jonni või sõnakuulatust isiklikult, justkui laps käituks provotseerivalt seepärast, et vanemat närvi ajada.

Kui laps käitub mõnes olukorras ebasobivalt ega pea kokkulepetest kinni, on selleks Jäppineni sõnul kolm peamist põhjust: a) laps ei soovi paremini käituda, b) ei oska paremini käituda c) või ei suuda paremini käituda.

Kui laps ei taha paremini käituda, on probleem enamasti suhetes täiskasvanuga. Laps võib olla riivatud, solvunud või saanud vähe lähedust.

Kui laps ei oska, on see enamasti enesejuhtimise probleem ja täiskasvanu ülesanne on vaadata, kas ootused on lapsele selged, eakohased ja mõistetavad. Enesejuhtimist saab lapsele õpetada, aga mitte olukorras, kui katus on juba pealt lendamas.

Kui laps ei suuda paremini, mis näiteks magama mineku eel on kõige sagedasem tõrksuse põhjus, tuleks aidata lapsel pingeid välja elada.

„Vanemal on vaja näha, et sageli ei streigi laps näiteks magama mineku vastu, vaid ta lihtsalt ei suuda praegu magama minna. Kui laps jonnib, võiks talle öelda: „Ma näen, et midagi on sinus lahti. Mis sind häirib? Kas sa tahad praegu kallistada või kaisutada? Kas tahaksid nutta?“ soovitab Jäppinen.

Parimateks viisideks, kuidas väikelaps saab pingeid välja elada, ongi Jäppineni sõnul nutmine, füüsiline aktiivsus, lähedus ja rääkimine.

 

Kui tunded keevad üle

Lapse toetamine nõuab vanematelt ressursse, vaimset kohalolekut ja energiat, mida paraku sageli napib.

Tanel Jäppineni sõnul kehtivad samad põhjused ka täiskasvanu puhul: lapsevanem kas ei a) taha, b) ei oska või c) ei suuda end reguleerida ning lapsega parasjagu empaatilisemalt käituda.

Kui vanem mõnes olukorras ei taha valida toetavat käitumisviisi, võib see olla vanema ja lapse vahelise suhte probleem. Samuti võib see reaktsioon tekkida siis, kui vanem on ise lapsepõlves kogenud hirmul põhinevaid kasvatusmeetodeid ja temas kerkib esile traumareaktsioon. Sel puhul võib abi olla heast psühholoogist või terapeudist.

Kui vanem ei oska lapsega paremini käituda, on seda võimalik õppida. „Piisab sellest, kui ma suudan tekitada lapse käitumise käitumise ja enda automaatse reaktsiooni vahele väikese pausi, mille jooksul saan teha teadliku valiku. Üles võivad tulla tugevad emotsioonid, aga neile ei pea kohe reageerima. Abi võib olla teadveloleku tehnikatest, hingamisharjutustest, kohalolu harjutamisest, et õppida mitte reageerima automaatselt, vaid võtma enne reaktsiooni pausi,“ soovitab Jäppinen.

Jäppinen jätkab: „Suuresti on aga tegemist suutlikkuse probleemiga. Vanemad on läbipõlenud, väsinud, kurnatud nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt ja meil ei ole ressurssi paremini käituda,“ toob Jäppinen välja. „Siin tuleks tõsiselt vaadata, mis on põhjused, et ei suuda. Kas minu elus on liiga palju kroonilist stressi? Kas olen pikka aega oma vajadusi teisejärguliseks pidanud? Seejärel küsida enda käest, millistele vajadustele peaksin rohkem tähelepanu pöörama, et tunneksin ennast enda nahas hästi kõigepealt inimesena, siis naise või mehena, partnerina, seejärel ema või isana.“

Oma vajaduste eest vastutamine

Tanel Jäppien rõhutab: „Kui emotsioonid käivad üle pea, tuleb võtta oma vajadusi tõsiselt, sest mina, ainult mina saan nende rahuldamise eest vastutada.“

Ta jagab lapsevanematele stressiga toimetulekuks praktilisi soovitusi:

1. Stressihormooni aitab langetada füüsiline tegevus, kasvõi alustuseks 20-minutiline jalutuskäik õhtuti.
2. Tegevused, mis suurendavad heaoluhormooni, vähendavad ühtlasi stressihormooni. Aitavad soe puudutus lähedase, turvalise inimesega, kallistused, kaisutused, ka koduloomade paitamine, lähedases paarisuhtes seks ja suudlused. Aitab tunne, et teine pool on mind ära kuulanud ja näeb mind sellisena, nagu ma olen.
3. Hoida tuleks sotsiaalseid suhteid ja võrgustikku ka väljaspool kodu, leida ja väärtustada oma vaba aega, et toita võrdseid, kohustustest vabu hetki ja suhteid.

Lõpetuseks soovitab Tanel Jäppinen: „Lapsevanema rolli võib ennast ära kaotada, nii et meie sotsiaalsed suhted jäävad hõredamaks. Tasub vaadata, millised vajadused on need, mis on jäänud pikka aega täitmata. Igal inimesel on need erinevad, aga kõigil olemas ja vajavad tähelepanu. Oma vajaduste eest hoolitsedes hoolitsed oma oskuste ja võimekuse ees lapsega toime tulla ja talle eeskujuks olla. Nii saame vastutada ka suhte eest lapsega, mis on ainult meie ülesanne.“