Meheks sünnitakse, isaks kasvatakse. Hillari lugu

Hillar, palun tutvusta meile oma peret: kes sellesse kuuluvad? 

Hillar (38), Maili (38), Erik (14), Iris (13), Henri (11), Stephan William (8), Mark Emil (4), Jasmin Helena (1). Ja mõned vahvad koduloomad.

Sinu kolm esiklast on teie perre tulnud väikese vanusevahega. Millised mälestused on Sul ajast, kui peres kasvas kolm väikelast vanuses kaks kuni viis eluaastat? Kuidas nägi välja teie pere argipäev?

Huvitav, et meenutused väsitavatest aegadest muutuvad aja jooksul hägusaks ja tunduvad üha helgemad. Üldiselt on mälestused kolme väikese lapse perioodist üsnagi puudulikud, kuna siis oli iga päev nagu ellujäämiskursus. Tänu laste vanavanemate abikätele saime hakkama. Mõned eredamad hetked nagu reisid või sünnipäevad on meeles ja tagasi vaadates ei tundu, et nii raske oleks olnud, aga kui keegi pakuks, et kas teeksite uuesti läbi, siis peaksime enne tõsiselt mõtlema. Nii et ilmselt soovitaksin esimese kahe-kolme lapsega veidi suuremaid vanusevahesid – ei oleks nii ekstreemne.

Kes on teile abikaasaga olnud eeskujuks enda peremudeli loomisel? Kuidas õpid Sina lapsevanemaks olemist?

Mulle tundub, et oleme ise teinud omad järeldused, õppinud peamiselt omadest kogemustest. Kindlasti ei ole see kõige lihtsam tee, samas on tulemus lõpuks saanud väga hea. See ei tähenda, et me ei hoiaks silmi lahti märkamaks, kui kusagil sugulased, sõbrad või veel keegi midagi hästi teevad või head mõtted kuhugi raamatusse või artiklisse kirja on pandud.
Kahjuks mulle tundub, et mitterahuldavalt toimivad peremudelid on vähemalt sama levinud kui hästitoimivad, mistõttu tihti tuleb märgata hoopis seda, millest hoiduda. Üldise põhimõttena ma ütleksin, et kui visioon ja prioriteedid on paigas, siis olles ise avatud ning valmis õppima ja arenema, jõuab teostus aja jooksul järele. Kui raskused läbi teha ja mitte lasta ennast rajalt kõrvale kallutada, võib pikapeale saada eriti tugevaks. See kehtib ka pere kohta.

Millal Sul abikaasaga käis ära see „krõks“, et teil võiks olla suur pere?

Kui suurpereks liigitada „rohkem kui kolm last”, siis pigem tekkis selles osas hea tunne pärast seda, kui kolmanda sünnist oli piisavalt kaua möödas. No nii kaks ja pool aastat. Samas on abikaasa hiljem rääkinud, et ta juba kunagi ammu arvas, et tal võiks olla viis last, sest talle endale üldse ei meeldinud üksi kasvada. Igal juhul jõudsime lõpuks selge arusaamani, et mida rohkem lapsi, seda uhkem. Muidugi arvestades tervet mõistust ja seda, et ise vastu peaksime ja lastel hea oleks. Ma arvan samas, et isegi, kui nad seda ei tunnista, tahavad mehed üldjuhul palju lapsi saada ja tegelikult otsustavad naised, kas nad on asjaga nõus.

Mida mõiste „isa“ Sinu jaos kätkeb? Milline on isa roll tänapäeva perekonnas Sinu jaoks?

Kindlasti peab mees (isa) olema see tugisammas, kes võtab endale olulised kohustused naise (ema) jaoks väsitaval perioodil nagu rasedus, sünnitusest taastumine ja imetamine. Lastega tegelemisel, neist tegusate inimeste kasvatamisel on isal oluline toetav roll, sest naistel on üks suhtumine ja meestel teine ning ka sageli erinevad tugevused.
Lapsed saavad mitmekülgselt ja täielikult areneda just siis, kui võivad tegutsemist ja väärtushoiakuid õppida mõlemalt vanemalt. Et see saaks toimuda, on muidugi oluline abikaasade omavaheline koostöö ja mõlema ajaline panus lastele.

Mida Sa arvad väitest, et meheks sünnitakse ja isaks kasvatakse?

See on tõsi. Vähesed mehed on isarolliks valmis enne isakssaamist. Ja ega siis ka kohe superisaks ei saada. Selle, nagu ka paljude teiste asjade kohta maailmas kehtib mõistmine, et ükski hea asi ei tule niisama lihtsalt.

Räägime lähemalt lapsehoolduspuhkuse illusioonist ja tegelikkusest (Hillar viibib viimase lapsega lapsehoolduspuhkusel). Saan aru, et kui kevadel olite Covid-19 piirangute tõttu veel terve perega kodused ja ka suvel oli abikaasa rohkem kodune, siis suve lõpust alates oled Sa pisitütre Jasmin Helenaga kodune, lapsehoolduspuhkusel. Kuidas puhkus kulgeb? Mida on kuuenda lapsega kodus puhkamise aeg Sulle uut õpetanud, millest Sa varasemalt veel ei teadnud, polnud kogenud? 

„Puhkuse” mõiste on igatahes eksitav. Lastega kodustegutsemine on täiskohaga töö, millel on oht kohati lausa 24/7 poole kalduda. Olen eriti kõrgelt õppinud hindama seda, kui pisitütar hästi magab ja on võimalik rahulikult kas oma mõnda vajalikku asja teha (näiteks vastata Su küsimustele) või kasvõi jätkata lapse kärus magamise ajal pikemat matka ümbruse radadel koos ta nelja-aastase vennaga.
Teisalt võin jälle kõrgelt hinnata abikaasat, kes hoolimata oma paljudest muudest kohustustest aitab kõik kodus valmis ja korda seada, nii et mul lastega tegelemine võimalikult lihtsalt läheks. Kui tuleks lapsega pidevalt üksi hakkama saada ja ta poleks ise selline tubli magaja ning muul ajal heatujuline tegutseja, oleksid mul närvid ilmselt päris pingul. 

Oled öelnud, et isana lapsehoolduspuhkusele jäämine tundub paljude perede jaoks siiski liialt suur elumuutus, seda nii isade kui ka emade jaoks. Traditsioonilised soorollid on meie kultuuriruumis sügavalt juurdunud. Millist alternatiivi Sina välja pakuksid, et isad saaksid nii oma lapse kui partneriga tugevama sideme luua ka siis, kui nad ise isana lapsehoolduspuhkusel ei viibi?

Iga pere peaks leidma enda jaoks parima lahenduse, kumb abikaasadest ja millises mahus on lastega kodus. Pole mõtet pressida peale, et mehed oleksid rohkem – see peaks olema iga pere otsus vastavalt neile teguritele, mis on konkreetse pere jaoks olulised. Aga ma usun, et kui isa kojujäämine on sobivaim lahendus, siis saab mees ka hakkama! Teisalt muidugi on õige, et isade liiga väike panustamine pere heaks on vanast ajast veel teataval määral jäänud probleem. Eelkõige see tähendab ajalist panust – olla olemas, kohal, hoolida, tegeleda. Nii naise kui lastega.

Ega muudmoodi kui koos tegutsedes ja üksteise vastu huvi tundes side ei teki. Enamasti tähendab see lihtsalt kodus ühist tegutsemist, kasvõi lastega õppides, mängides või muid koduseid toimetamisi tehes. Aga ka aeg-ajalt koos sportida, jalgratast parandada või kuhugi välja sõita.

Öeldakse ikka, et iga tubli mehe kõrval on ka tubli naine. Milles on Sinu abikaasa Sinu jaoks maailma parim?

Ta on tähelepanuväärne talent emana, õpetajana ja inimeste mõistjana. Loovad lahendused suudab ta leida igas olukorras, olgu teemaks kellegi sünnipäevakingitus, põnev õppemeetod või kodu sisekujundus. Ja seda kõike jõuab ta teha särades ning hoolides inimestest, ümbrusest ja orangutanidest.  

Kui küsida Su abikaasalt, milles Sina kõige parem oled, siis mida ta vastaks?

Oleks kaheldava väärtusega julgustükk naise nimel sõna võtta, nii et küsime parem temalt.

Maili vastus: “Hillari tugevuseks on igas olukorras säilitada rahulik meel ja kaine mõistus. Hämmastav võime lahendada ära iga tekkiv olukord või probleem, kus minul emotsioonid keeks üle. Alati on kindlus, et mis iganes juhtuks, on keegi olemas. Ja muidugi ka arenenud huumorimeel!”

 

Olenemata perekonna suurusest on igal vanemal hetki, kui kodune olukord  tundub kasvavat üle pea. Mida Sa teed, kui oled magamata, kurnatud ja kõik tundub üle jõu käivalt raske? On selleks siis laste pikk haiguste periood, mõni peret otseselt puudutav traagiline sündmus vms. Vahel juhtub ka parima tahtmise korral, et oled vanemana iseenda eest hoolitsemise jätnud unarusse (uni, toit, liikumine) ja su n-ö patareid on lihtsalt tühjad. Kellelt ja kas julged abi küsida? Kuidas saad üle kriisidest ja rasketest hetkedest, mis peres tekivad?

Kõige tähtsam on abikaasadel omavahel rääkida ja kui miski häirib, tuleb proovida leida lahendus. Üldjuhul on meil võimalik anda või võtta aega, kui teine pool sellega nõustub. Või kutsuda laste vanavanemad mingil perioodil rohkem appi. “Professionaalse abiga” mul kogemust pole. Ma arvan, et tähtis on ära tabada, kas parasjagu oleks mõistlikum abikaasaga kahekesi rohkem aega veeta või lasta emmal-kummal üksi minna kohvikusse, sporti tegema vms.  Või siis peaks seda tegema üheskoos, kogu perega.

Ja siis nii ka talitada. 

Kuidas on teie peres balansi hoidmisega, kui selles kasvab kuus last? Kuidas on lood nende omavahelise armukadedusega ja võitlemisega teie tähelepanu eest? Mis on Sinu jaoks vanemana need indikaatorid, kus saad aru, et nüüd tuleb leida lapsega kahekesi koosolemise aeg? 

See on tegelikult päris lihtne: kui tundub, et keegi lastest hakkab kuidagi tavapärasest erinevalt halvasti käituma või muudmoodi jampsima, siis ilmselt on tal mingi probleem ja tuleb seda teemat eraldi uurida. Kõige olulisem on, nagu ikka, probleemide ennetamine, s.t keskkond, kus kõik lapsed saavad piisavalt tähelepanu ja suhtumine igasse lapsesse on õiglane ja neutraalne, mitte kedagi liigselt eelistav. Meil see toimib.

Kes on teie pere „kaitseinglid“ ehk ümbritsevad inimesed, kes aitavad vahel lapsi hoida või toetavad muul moel teie peret? Millised kokkulepped või traditsioonid töötavad teie pere puhul hästi?

Laste vanavanemad on suureks abiks. Nad ei saa küll üldjuhul reageerida kiiresti, aga koormust vähendada aitavad kindlasti.

Milline näeb välja teie pere argipäev praegu, mil peres on kuus last vanuses ühest kuni neljateistkümneni?

Tööpäevadel lähevad neli vanemat last hommikul kooli. Enne seda ärkavad kõik üsna ühel ajal, pesevad hambad jms ning lähevad alla sööma. Kiire võileib ja iseseisev kooliminek (jala, rattaga, tõukerattaga). Kolmel tööpäeval nädalas läheb abikaasa tööle, siis jään mina kahe noorema lapsega (vanustes üks ja neli) koju. Nad söövad ja mängivad ca kella 10ni, seejärel läheme jalutama.
Kahel tööpäeval on ka abikaasa kodus, siis joome koos teed või kohvi ja teeme hommikusi toimetamisi ühiselt. Pisitütar magab kärus kaks-kolm tundi, vahel isegi kolm ja pool tundi. Seejärel jälle söömine ja mängimine. Varsti hakkavad ka koolilapsed laekuma koolist või trennidest/huviringidest, söövad samuti ja hakkavad koduseid ülesandeid tegema. Pisitütar teeb enamasti õhtul koos jalutuskäiguga ka väikese uinaku, jalutame abikaasaga koos. Õhtusööki sööme kogu perega koos, jõuame ehk teha mõned suuremal või vähemal määral ühised tegevused ja varsti juba ka otsast magamaminek. 

Nädalavahetustel igaüks ärkab siis kui ärkab – vanemad lapsed üldjuhul hiljem. Käime looduses, maal või teeme koduseid toimetamisi jms.

Jaga meiega oma kogemust suurpere isana: milline on tänapäeval suhtumine lasterikastesse peredesse? Millised on ühiskondlikud hoiakud? Tuginedes oma või ka teiste lasterikaste perede kogemustele: on need ka ajas muutunud?

Lasterikkaid peresid on rohkem kui varem ja ka suhtumine on üha paranemas. Kui varem vaadati pigem suurema tõenäosusega, et suured pered on mingi paranähtus ja küsiti, kuidas nad üldse hakkama saavad jne, siis nüüd on selgem, et saavad küll. Ka riiklik perepoliitika on siin soosiv (ja ilmselt, kui muutub veel soosivamaks, aitab see kaasa perede jätkuvale suurenemisele).
Suur pere on üha rohkem edukuse märk ehk siis nagu see ka tegelikult olema peab. Poliitikute puhul on ka pigem auasi, kui on lapsed (soovitavalt ikka vähemalt kolm) ja eeskujulik peremudel ning nagu viimasel ajal näha, tuleb see ka häältesaagile kasuks ☺.

Milline oli teie viimane kogupere puhkus?

Iga suvi ja ka paljud koolivaheajad on puhkus – ka siis, kui kuhugi kaugemale ära ei sõida, vaid käime niisama maal, järve ääres, muuseumis või loomaaias. Kogu perega sõitsime mitmeks nädalaks ära viimati mõni aasta tagasi, kui tegime autoreisi läbi Skandinaavia Inglismaale. Rahulikus tempos, tehes palju peatusi ja pakkudes kõikidele lastele sobivaid tegevusi.
Ma tegelikult nii väga isegi ei soovitaks koguperereise, kui osa lapsi on veel väikesed (umbes alla kümneaastased): nad ei naudi pikki sõite ja samu tegevusi, mida suuremad lapsed. Läänemeres hüppamine valmistab väiksematele sama palju rõõmu kui Vahemeres ja linnareisid ei meeldi üldse. Igasugustes vanuse- ja huvigruppides või ettevõtmistes tasub pigem eraldi tegutseda. Juba suuremad lapsed käivad vahel põnevates kohtades reisimas ka vanaemaga. 

Mis annab Sulle energiat? Kuidas Sa seda kõike jõuad? Jaksad Sa pere ja töö kõrvalt ka regulaarselt mõne hobiga tegeleda? 

Peamine hobi on mul enda aktiivne liigutamine, viimasel ajal enamasti vabas õhus ja koos orienteerumiskaardiga. Orienteerumine on väga sobiv harrastus, kuhu ka lapsi kaasata – nad saavad samuti omas tempos looduses ringi mütata ja punkte otsida. Nüüd saab küll talveks hooaeg läbi ja omalt poolt loodan väga, et sel aastal lund tuleb – suusatamine on väga hea treening ja meeldiv tegevus, mis ka tehniliselt huvitav.

Hillar, Sa oled koos teiste tublide isadega loonud MTÜ Lasterikkad Isad. Mis ajendas Sind seda tegema ning kuidas teil läheb?

Peamine ajend on hoolimine Eesti rahva tulevikust. Päris lihtne – kui me ei taha hääbuda, on meil siin vaja rohkem inimesi. Tegeleme sellega, et riiklikku perepoliitikat veelgi soosivamaks muuta, tekitada suurperedele ühiskonnas positiivset fooni ning aidata luua jõudumööda võimalusi lasterikaste perede eluolu parendamiseks.
Meil on võimalik olulistes küsimustes uurida üle 600 suure pere isa arvamust – kellel on kokku pea 3000 last -, tuua see avalikkuse ette ning edastada vajalikele inimestele valitsuses või mujal riigiasutustes. Meid eristab paljudest teistest see, et oleme hästi kergekaaluline “organisatsioon”, kellel praktiliselt puuduvad püsikulud, samas oleme teovõimelised. Ja muidugi see, et meie fookusgrupp on just suurte perede isad, kelle arvamust muidu sellisel kujul perepoliitika küsimustes naljalt teada ei saa.

Tulles tagasi Sinu pere juurde, siis mida on Sinu lapsed Sulle seni kõige rohkem õpetanud?

Lapsed on õpetanud kannatlikkust, võimaldanud maailmavaatel üha paremini välja kujuneda ja aidanud prioriteedid paika saada.

Mille üle Sa oled isana eriti uhke?

Selle üle, et kõik lapsed on asjalikud ja toredad inimesed!

Mis on need kolm asja, mida soovitad teistele isadele/lapsevanematele?

1. Omavahel rääkida – nii pikaajalistest eesmärkidest kui tegeleda aegsasti jooksvate teemadega. 
2. Märgata ennast, abikaasat, kõiki lapsi. Pere on tiim, kellel lapsevanemad võimaldavad edukas olla.
3. Ei tasu paanikasse sattuda – igal olukorral on lahendus!

Hillar Peterseniga vahetas mõtteid MTÜ Lastekaitse Liit töötaja Ireen Kangro.
Suur aitäh Hillar Petersenile koos perega meile oma lugu jagamast!

Artikkel ilmus Sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projekti „Koostöös laste ja perede heaks“ meediakampaania raames.
Rohkem infot: lastekaitseliit.ee/isa