Meheks sünnitakse, isaks kasvatakse. Kuldari lugu.

Tere, Kuldar! Palun tutvusta meile oma peret: kes sellesse kuuluvad?

Meie pere on kolmeliikmeline: abikaasa Merit (36), väike tütar Meeri (2,5) ja mina (40).

Kui kaua te abikaasaga kahekesi koos olite, enne kui Meeri tuli?

Olime koos väga pikalt, üle kümne aasta. Me ei kiirustanud lapse saamisega, aga Meeri oli sündides väga, väga oodatud laps.  

Nagu Sa ütlesidki, oli Meeri väga oodatud ning Sa teadsid juba enne isaks saamist, et soovid osa lapsehoolduspuhkusest veeta ise, koos lapsega. Kust selline soov tuli? On Sul peres või sõpruskonnas eeskujusid? Mis ajendas sellist otsust tegema?

Niisugune teadmine või veendumus oli kusagil sügaval juba pikka aega enne Meerit. Seesmiselt parajalt emotsionaalse inimesena olin juba ette kindel, et minu pisike poeb kohe nii hinge, et ma ei suuda temast tegelikult hetke ka eemal olla. Seepärast oli ka soov temaga mõneks ajaks koju jääda minu jaoks ainumõeldav.

Lapsehoolduspuhkuse vaatenurgast mul otseseid eeskujusid ei olnud, kuid minu otsust mõjutasid paljud sõpradest ja tuttavatest isad-emad, kes jagasid oma lastekasvatamise rõõme. Imetlen inimesi, kes suudavad olla säravad nii vanematena kui ka muudes rollides. Nemad on suured eeskujud. 

Oli teil abikaasaga omavaheline kokkulepe, kes ja millise aja veedab lapsega lapsehoolduspuhkusel? 

Otseselt ei olnud. Teadsime, et osa aega tahan mina olla, aga kui palju, siis see kujunes. Sa võid küll teha igasuguseid plaane, aga elu paneb kõik lõplikult paika.

Lapsehoolduspuhkus oli selles mõttes hea aeg, et sain Meeriga koos olla ning samas ka enda jaoks selgemaks mõtestada ka paljusid koduväliseid teemasid. Sain võimaluse tajuda end uues rollis ja juurelda, mida ma eneselt kui lapsevanemalt ootan. See koosolemise aeg tuli igas mõttes kasuks. 

Kui pikalt Sa lapsega kodune olid?

Jäin Meeriga koju, kui Meeri oli 7-kuune ja olin temaga kodus umbes üheksa kuud. Me korraldasime oma tegemised nii, et Merit käis siis osakoormusega, kolm päeva nädalas tööl. Mina omakorda hakkasin osakoormusega tööl käima maikuus, mil Meerit hoidsid paar päeva nädalas vanavanemad. See võimaldas meil mõlemal ka end kodust väljaspool realiseerida, samas palju aega perega koos veeta. Täiskoormusega asusime mõlemad uuesti tööle alles siis, kui Meeri läks  sügisel päevahoidu. Oleme väga tänulikud oma tööandjatele, kes võimaldasid nii kombineerida ja väärtustavad pereelu väga kõrgelt.

Millist suhtumist oled kohanud, kui tuleb välja, et olid lapsehoolduspuhkusel? 

Kui sellest esimest korda sõpradele, töökaaslastele ja tuttavatele rääkisin, siis tajusin poolehoidu, mis lubas mul oma otsuse üle uhke olla. Teistelt inimestelt saadud positiivne tagasiside on ülioluline. See andis kindlustunde, et otsust hinnatakse. Niisugune tunnustus oli nii meeste kui naiste poolt ühesugune ja inspireeris mind omajagu.

Hiljem pole see teema jutuks tulles erilisi emotsioone esile kutsunud. Inimesed ei kuku pikali, kui kuulevad, et olin üheksa kuud lapsega kodus. Mind ei vaadata kui mingit ilmaimet. Tõenäoliselt on see märk, et lapsehooldusel isa polegi enam erandlik nähtus. Ja see on hea.

Missuguseid muutusi oled enda juures märganud võrreldes ajaga, mil Sa polnud veel isa?

Mina arvan, et ega isakssaamine nüüd nii murdeline ka ei pea olema. Mina pole kunagi nö elumees olnud, kes peaks isana hakkama kuidagi ümber harjuma. Mina olen ikka mina ja elustiili pole eriti muutnud. Loomulikult tunnen suuremat vastutust nii oma abikaasa kui lapse ees, kuid ei taju konkreetset murdelist teisenemist. Mehest isaks saamise areng on kuidagi loomulik.

Küll on mul meeles seik, kui Meeri oli paarikuune. Ühel hetkel tundsin, et kõik on tavapärane, järgmisel hetkel aga tajusin, et kõik on muutunud. Eelkõige viis, kuidas ma oma igapäevast elu elan, mida ma teen. Selge see, et eriti niisuguses vanuses vajab laps palju tähelepanu ja kui ta on ka ainus laps, tuleb sul olla ka tema põhiliseks mängukaaslaseks. Küllap just seepärast tunnen, et täiskasvanuks saamine võib tähendada ka vajadust endas üles leida lapselik pool. See on väga põnev ja kohati ka keeruline kombinatsioon – olla täiskasvanud pereisa ja samal ajal olla lapsele tema kõige fantaasiarikkamate mängude lustlik mängukaaslane.

Olen kuulnud kodus olnud isasid väitmas, et nüüd mõistavad nad emade ärritust, kui abikaasa töölt tulles suurest väsimusest teleka ette maandub ning sooja sööki ja korras kodu ootab. Päev läbi lapsega kodus olemine võib väsitada rohkem kui palgatöö. Unetud ööd, haigeolemised, gaasivalud, hambad jne. Milline on sinu kogemus koduse isana? Kas üheksa kuud lapsega lapsehoolduspuhkusel viibimise kogemus on avardanud Sinu võimet abikaasat mõista?

Esmalt pole mina kunagi pärast-tööpäeva-diivanil mehe stereotüübist suuremat arvanud. Ma pole seda kunagi ise soovinud ja kogu austuse juures rasket füüsilist tööd tegevate meeste vastu ei arva ka, et see oleks kuidagimoodi mehelik õhtuveetmise vorm.

Sul on muidugi õigus, et päev läbi lapsega koos olemine väsitab rohkem ja teistmoodi kui palgatöö. Kodune boss  kipub olema nõudlikum kui tööl, nõudes tähelepanu  24/7 ning seda igas detailis ja sekundis.

Anname Meritiga endale aga täiesti aru, et meil on Meeriga väga vedanud. Vaid üksikud unetud ööd, gaasivalud läksid kiiresti ja hambad tulid märkamatult. Ma ei saa siinkohal muidugi rääkida võimalikest  eesootavatest väljakutsetest. Loomulikult tuleb tulevikus ette ka raskemaid olukordi.

Kuna Meeri on meie esimene laps ja „mees diivanil“ pole kunagi teemaks tulnud, siis ei oska öelda, kas ma nüüd mõistan emasid kuidagi teisiti kui varem. Selge on aga, et uues rollis oleme abikaasaga mõlemad ja see vajab harjumist ja mõtestamist. Aga meie olemegi alati püüdnud koos tegutseda. Teeme süüa, sööme, isegi koristame koos. Selles polegi midagi muutunud.

Lapsehoolduspuhkuse ajal hoolitsesime selle eest, et mõlemal ka omadeks tegemisteks aega jääks. Oma abikaasale muutunud olukorras toeks olemine on väga oluline. Ma südamest loodan, et olen hea abikaasa ja isa, panustades aktiivselt lapse kasvatamisse, et Merit saaks seada eesmärke ja realiseerida end ka väljaspool kodu ja emarolli.

Kui tihti Sa tunned, et te ei saa lapsevanematena hakkama? Et mõistus ja jõud on otsas ning enam ei oska, ei taha, ei suuda? Mis Sind niisugustest abitutest olukordadest edasi aitab?

Nagu mainisin, on meil Meeriga vedanud. Teisalt on oluline erinevad situatsioonid nii abikaasaga läbi analüüsida kui teha sama enda peas. Ma arvan, et mul ei ole olnud hetke, kus nö mõistus on otsas. Mina tegutsen kindlate põhimõtete alusel.

1. Mõtesta toimuv enese jaoks läbi.
   Kui Meeri oli öösiti gaasivaludes, häälestusin järgmiselt: tema on väike ja vaatab abi oodates minu poole. Ta ei tea alati, miks ta nii tunneb, nagu tunneb, miks kõht valutab või miks jonn tuleb. Tema toetub minule ja minul lihtsalt ei tohi olla mõistus otsa saada. Ja kui vahel jõud otsa lõpebki, tuleb see leida 😊.
2. Kuula ja usalda last.
   Laps ütleb sulle kõik, mida on vaja tema toetamiseks, ise. Ka siis, kui ta veel rääkida ei mõista. Ma ei oska seda täpselt seletada ja kirjeldada, aga – tuleb usaldada tema tundeid ja tema otsuseid.
   Me oleme päris tihti näinud, et Meeri on hästi vapper, näiteks kui on haigeks jäänud. Mulle meeldib mõelda, et kui tema tunneb meie usaldust, siis usaldab ta omakorda meid vastu. Nii kohati isegi sõnadeta usalduse dialoogis olles saab alati raskustest üle ja edasi.
3. Austa oma last.
   Kohe, kui Meeri sündis, leidsime sõnad ühisele tundele: aitäh, et sa meid valisid. Ma arvan, et see on hästi põhimõtteline lähenemine, mis austab last isiksusena alates tema esimesest elupäevast. Meie ülesanne on pakkuda talle keskkonda, kus ta saab teha oma valikuid, realiseerida oma soove ja eesmärke. Meie saame teda ainult toetada ja suunata.

Loodetavasti need kolm mõtet selgitavad, miks ma pole tundnud ma ei saa hakkama – tunnet. On raskeid hetki, kuid ma ei saa lubada mõtet, kus MINA ei saa hakkama olukorras, kus ma pean TEDA toetama.

Milles on Su abikaasa Sinu jaoks maailma parim?

Minu jaoks on ta maailma parim minu abikaasana 😊. Merit on ambitsioonikas ja väga vastutustundlik naine, kes püüab alati kõike teha maksimaalselt hästi. Ma hindan väga kõrgelt seda, kuidas ta püüab leida tasakaalu töö ja pereelu vahel. See pole üldse lihtne. Ning vaadates Meritit ja Meerit koos, on selge: ta on superema, kes kasvatab ja arendab last kui isiksust, kui eneseteadlikku noort ilmakodanikku. 

Nendes asjades on ta minu jaoks maailma parim.

Kui küsida Su abikaasalt, milles Sina kõige parem oled, siis mida ta vastaks? 

Ma jätaksin selle tema vastata 😊.

Jaga meiega ükskõik millist loovat ja toredat lahendust mõnele olukorrale, mis Sul on lapsevanemana oma tütrega ette on tulnud. Kuidas Sul see õnnestus? Mis töötab teie pere puhul hästi?

Huvitav küll, aga mulle ei meenu praegu selliseid olukordi ilmselt seetõttu, et tütar pole veel vanuses, kus ta paneks meid olukordadesse, mis justkui nõuaks mingit erilist osavust või loovust.

Me oleme esimesest päevast saati püüdnud hästi teadlikult Meeriga olla dialoogis. Hästi palju rääkinud, põhjendanud, selgitanud, toonud eeskujuks teisi temale lähedasi inimesi, rääkinud tema ja teiste emotsioonidest, lasknud tal endal valida ja otsustada antud valikute raames. Nüüd hakkab ta jõudma ikka, kus testib meid üha rohkem, seab erinevate situatsioonide ja faktide ette. Arvatavasti aasta pärast oskaksin sellele küsimusele paremini vastata ☺

Mis puudutab aga küsimust, et mis töötab hästi – siis ikka seesama dialoog. Ta peab teadma ja tundma, et tema on osa kogu pere toimimises ja dünaamikas.

Mis annab Sulle energiat?

Kindlasti Meeri ise. Ta võtab ja annab, ja need asjad juhtuvad tavaliselt korraga. Teisalt muidugi võimalus ning vajadus jagada rõõme abikaasaga ja talle raskemail hetkil toeks olla. Energia tekib koosolemisest ja –tegutsemisest.

 Mida on Sinu laps Sulle seni kõige rohkem õpetanud?

Tema on mulle õpetanud, et elu ei pea üldse nii keeruline olema nagu vanemad inimesed seda näha tahavad. Täiskasvanuna võid sa muretseda oma töömurede või päevauudiste pärast, aga siis ütleb sulle üks väike tüdrukutirts, et naerata! Ja ta ei loobu, enne kui sa naeratadki ja see muudab päeva. Ja tal on õigus – näolihaseid liigutades muutuvadki mõned mured hoobilt väiksemaks.

Mille üle Sa oled isana eriti uhke?

Ma olen selle üle uhke, et saan öelda: ma olen isa. Suuremat uhkust on raske välja mõelda. See, et ma saan seda öelda, on üliäge.

Mis on need kolm asja, mida soovitad teistele isadele/lapsevanematele? 

1. Mõistke, et laps on alates esimesest elupäevast isiksus.
   Tema kasvatamine on sulle/teile osaks saanud privileeg. Austa teda alati.
2. Rasked ja keerulised hetked mööduvad.
   Rasketes olukordades võivad pinged kiirelt tekkida, kuid mõistes, et kõik möödub, saab toimuvat vaadata distantsilt ja sinna mitte sisse kukkuda. See on väga oluline.
3. Don’t give your family the rest of you, but the best of you.
   Päeva lõpuks on tegelikult kodused need, kellele sa pead aru andma. Aastate jooksul vahetame töökohti, muutuvad kolleegid, ülemused, tuttavad, aga su oma pere on alati olemas. Nemad väärivad ainult kõige paremat osa sinust, alati. Kujundlik näide, aga võibolla mitte – kui su lapsel on jalgpallimäng või näidend, kuhu ta sind vaatama ootab, siis töökohustused sead sa ümber nii, et laps ei peaks sinuta endale olulist ettevõtmist tegema. Elu jooksul tuleb ohtralt uusi koosolekuid, aga lapse elu esimene esinemine laval ei kordu kunagi.  Kui sul on peres kõik korras, siis on sul ka muud asjad korras.

---

Kuldar Kullasepp vestles MTÜ Lastekaitse Liidu töötaja Ireen Kangroga.
Suur aitäh Kuldarile koos perega meile oma lugu jagamast!

Fotod: erakogu

Artikkel ilmus Sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projekti „Koostöös laste ja perede heaks“ meediakampaania raames.
Rohkem infot: lastekaitseliit.ee/isa