Loone Ots: Lapsi tuleb maast-madalast õpetada, et vägivald on keelatud

Peksmises on süüdi ikka see, kes peksab, sest nõrgemat lüüa ei tohi. Aga sellel konkreetsel juhul on süüdi ka need, kes nägid, aga ei sekkunud.

Üleeile vapustas Postimehe lugejaid lugu pealtnäha tavalisest ja hästi toime tulevast isast, kes piinas kakskümmend aastat oma peret. Asi jõudis kohtusaali ja süüdlane viieks aastaks vanglasse. Vaimse ja kehalise vägivalla võimalus oli lastekaitsjail ja mitmel teisel ametkonnal aastaid teada. Kummati ei tulnud kuskilt abi. Selle pere lapsi aidati justnagu põranda all: tuttavad andsid süüa, lasid kodust põgenenul enda juures ööd veeta ja muud sellist. Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse juht Pille Alaver kinnitab, et nii jubedat juhtumit pole tema menetluses enne olnud. Kas lugu on ikkagi erand või lihtsalt meie ühiskonna peegeldus väga kõveras peeglis?

Mul oli rõõm jälgida ohtraid ja põhjalikke kommentaare. Oli hea, et muu hulgas leidus küsimus „kas vägivald on lahendus?“. Oli halb, et mitu kirjutajat pihtis samalaadsest terrorisuhtest, mis lammutas nende isiksusi kaua aega, enne kui ohver julges olukorrast eemalduda.

Me hoolime

Kommentaaride parim sõnum oli: Eesti inimesed hoolivad. Keegi ei tunnistanud isa poolt. Kõik soovisid talle rängemat karistust. Õigesti ja loogiliselt küsiti ka, miks ema ei läinud peretimuka juurest ära. Kokkuvõttes oli rahva hääl vali ja toetav, kuid selle positiivsuse hind on neli igaveseks rikutud elu. Eeldan, et ema vajab pikka taastumist. Julmas keskkonnas sirgunud lapsed peavad nägema väga palju vaeva, suutmaks ise luua head perekonda, seega hakkavad kannatama nende pereliikmed. Nii et potentsiaalselt võib omakorda nende kaudu õnnetuks saada veel mitu, mituteist või mitukümmend süütut inimest. Parem pole seegi, kui lapsepõlvemälestuste ajel ise peret ei looda või sinna lapsi ei soovita. Ikka ja jälle tekib küsimus, mis kerkis ka kommentaariumis – miks ei suudetud ohvreid varem aidata?

Iga perevägivalla juhtum on isemoodi, keeruline ja mitme tahuga. Psühhiaatrid tunnevad paljusid väärastunud psüühika vorme. Isa on läbinud kohtuekspertiisi, seega süüdiv. Ema? Peksmises on süüdi ikka see, kes peksab, sest nõrgemat lüüa ei tohi. Aga sellel konkreetsel juhul on kahjuks veel üks süüdlane ühiskond. Äraseletatult igaüks, kes nägi, aga sekkus liiga vähe.

Nii tapatallena vagural emal, kes ei suutnud kaitsta ei ennast ega oma lapsi, kui kõigil, kes nägid, kuid samuti ei tahtnud või ei julgenud sekkuda, on oma koht meie ühiskonna moonutatud peegelpildil. Nii ema ohvrikäitumine kui teiste asjaosaliste jaanalinnumentaliteet on tunnused, kuivõrd on meie teadvusesse juurdunud mõnedki vanad kultuuriväärtused, vabandust, vääratused.

Vaid paar aastat tagasi nägin oma silmaga naist, kel mees oli enne kodust lahkumist käskinud lükata laiali autokoorma täie killustikku – töö, mis naisel juba puht füüsiliselt üle jõu käis. Koju tulnud, leidis pereisa hunniku samast kohast ja naine sai kohemaid korraliku keretäie. Peks oli selles samuti pealtnäha korralikus keskklassi majas norm. Kuni tekkis tugiisik, kes naise kodust ära tõi. Kogu küla arvas üksmeelselt, et naine on lits. Aga mees… mehed ikka löövad naisi, tohoo hullu, mille üle kurta!

Kas vits või sõna?

Jajah. Võtame kas või kirjandusklassika. Vargamäe Pearu peksis Lambasihverit, muuseas laste nähes. Temast palju positiivsemaks peetud Andres peksis Marit. Laste nähes. Tootsi vanamees lõi pojal tagumiku viilikirja. Vilde sai oma esimesed triibulised kätte õige vara. Peksustseene kohtab ka uuemates lasteraamatutes, suurte omadest rääkimata. Nii omane, nii harjumuspärane, nii klassikaline on see, mida seadus käsitleb õnneks siiski kui keelatud perevägivalda, mille eest on ette nähtud karistus – juhul kui keegi sellest teatab.

Seadus kehtib paberil ja Riigi Teatajas. Elu ja inimeste hoiakud on teine asi. Just lastekaitsepäeval ilmus õiguskantsleri kokkuvõte laste olukorrast Eestis. Kasvatusvägivalla rakendamine on 33% täiskasvanute-lastevanemate jaoks normaalne ja õige. KUKU Raadio küsimusele, kas vits või sõna, reageeris avalik arvamus tuliselt vitsa kasuks. Seega pole probleemi, kui kuuled seina tagant lapse kisa ja palvet: „Ära löö, kallis isa!“ Ju on laps nuhtlust väärt, arvab naaber.

Perevägivald deformeerib kõigi selles osalejate isiksusi. Ilus pilt moondub kõverpeeglis uskumatult jõledaks. Tagajärjed kanname meie. Kas või sellesama kurjategijast isa viie aasta tasuta toitu, kongi, vangivalvureid ja spordisaali kinni makstes. Pikemas vaates kasvab jälle uus põlvkond, kes võtab peksu nagu loomulikku asja, austades endiselt rusikaõigust.

Teame hästi, et tugevama jõuga kehtestatud võim ihkab end näidata nõrgemate peal. Ja uuesti hakkavad kannatama loomad, naised, nõdremad sõbrad ja muidugi lapsed. Ainus lahendus on kõigi vägivallajuhtumite väga varane märkamine ja pidev, julge ja laia haardega ennetustöö. Perevägivalla ennetamise koolitusi pakuvad mitmed pädevad asutused ja ühendused. MTÜ Lastekaitse Liit on neid korraldanud juba palju aastaid, nagu ka kampaaniad, mille sisu võtabki kokku lause „Ära löö last!“ Soomes on sarnased meetmed vilja kandnud – teavitus ja ennetus algas 1980. aastail. Praeguseks on tollased lapsed, keda kehaliselt enam ei karistatud, oma pered loonud ja statistika näitab nii laste kehalise karistamise kui üldise perevägivalla väga selget langust.

Lugu ununeb, probleem jääb

Info- ja netiühiskonna teabetulvas unub ükskõik kui verdtarretav lugu ruttu, aga probleem jääb, kuni ühiskond sallib endisaegset suhtumist isa tugevasse rusikasse. Eesti on loonud veel mõneti jõuetu, kuid üldjoontes siiski rahuldava seadusandluse ja tugisüsteemid, näiteks nõustamised, teraapiad ja turvakodud, Tähtis on just see, et ohver ise keelduks ohver olemast ega annaks mingil tingimusel peksujumala lõugade vahele oma last või lapsi.

Ka lapsi tuleb maast-madalast õpetada, et vägivald on keelatud ja seda ei tohi nende suhtes rakendada. Samuti peavad ohvrid teadma, kuhu hädaga pöörduda. Kui kannatajad ise sõltuvad oma pere jõhkardist, leidub alati keegi, kes näeb. Kui nägija hoolib, peaks järgmine samm olema vaimne, vajaduse korral ka füüsiline esmaabi, seejärel politsei teavitamine ning valmisolek olla tunnistaja. Kõnealune juhtum on hea näide sellest, et isegi eramaja seinad ei suuda vägivalla olemasolu varjata.

Muidugi on perevägivalla ennetamiseks ette nähtud ka palgalised spetsialistid. Suur osa rahvast soovis, et õnnetu pere hooletusse jätnud ametnikud seisaks julma isa kõrval kohtupingis. Kindlasti vajavad ametnikud lisakoolitust, vahest ka rohkem motivatsiooni. Mis innustaks rohkem kui ühiskonna tugi? MTÜ Lastekaitse Liit on veendunud, et igasuguse, aga eriti perevägivalla vastu aitab ainult absoluutne ja leppimatu nulltolerants ühiskonna poolt tervikuna ja iga selle liikme poolt eraldi. Sest nagu ütles veel üks suur klassik Dostojevski: mitte miski maailmas ei ole väärt ühtainust lapse pisarat.

(Autor on MTÜ Lastekaitse Liit president.)

Artikkel ilmunud www.delfi.ee.

Hea lugeja! Kui tahad perevägivalla teemal sõna võtta, siis saada oma lugu aadressil rahvahaal@delfi.ee